laupäev, 23. september 2017

Stephen King "Dolores Claiborne"


Olen nüüd lugenud kolm Kingi raamatut ("Miseryst" kirjutasin SIIN ja kolmas,"Rita Hayworth and Shawshank Redemption: A Story from Different Seasons" meeldis kõige vähem aga eeskätt põhjusel, et teema ei kõnetanud, igast targad ja toredad vangid, noh, pole minu tassike teed) pluss paar lühemat lugu ja üllatunud iga kord -  kõik raamatud on erinevast žanrist. "Dolores Claiborne" liigitaksin vist mingi lõunamaise  (jumalsindhoidku) gootika alla olgugi, et pole kindel, et selline üldse olemas on.

Igatahes, ühe mitte enam noore, mitte eriti ilusa, rikka või õnneliku naise monoloog. Dolores Claiborne on kahe lapse ema ja oma mehe tapja, kuid kaugeltki mitte halb inimene. Ta on... hästi tavaline. Kõik me tunneme selliseid - häid ja ausaid, selliseid, kes rabavad kolmes kohas tööd teha, et kindlustada oma laste tulevik. Kes vaatamata kõigele taluvad stoiliselt saatuse ükskõik milliseid lööke, elavad ja vaatavad veel tulevikkugi mingi erilise rahu ja optimismiga.

Dolores Claiborne rääkis ja mina istusin ja kuulasin silmad/kõrvad pärani, püüdes seedida segu vastikusest, haletsusest, õudusest, imetlusest ja solvumisest. Ja kuulsid õigesti, solvumisest, vist kõikide (ja ma tean, et neid on palju) nende naiste pärast, kes on sarnaselt sisse kukkunud, kõrvuni, kulmudeni ja rabelevad ses kõiges kuidas keegi ja pole kellegi asi arvustada. Õudust teadmisest, et jah, nii elatakse, elatakse pikki aastaid ja jäädakse veel täie arugi juurde. Või siis ei jääda, kuid siis on see kõigest organismi enesekaitse vältimaks suuremaid kahjustusi. Imetlust, sest nii või teisiti, ma ei saa jätta tähelepanuta selle naise julgust ja vastupidavust. Sest seda ta on, see Dolores Claiborne.

Kuid asi vist polegi päris temas, vaid selles, kui imetabaselt King selle rolli välja veab. Ühelt realt teisele. Mitte üks sõna selles loos ei ole öeldus kirjanik Stephen Kingi poolt. Esimesest viimase täheni räägib Dolores ja ainult tema. King ei seisa kõrval, kui naine teeb ja räägib, seda, mida ta teeb ja räägib. Ja vaatleja rollis pole ta ka. Ta oli Dolores Claiborne. Ja iga oma lugejat sunnib ta samuti olema Dolores Claiborne, vaatama tema silmadega, elama temana ja samaaegselt nägema pealt.

Küllaltki tihti juhtub, et kirjanik hakkab midagi jutustama oma tegelase suu läbi, kuid tal ei õnnestu jääda märkamatuks ja ... mai ei tea, üleni lahustuda tegelases. Ja siis juhtub see, et tegelane räägib sama kaunilt ja ilukirjanduslikult, nagu tema looja, kukkudes loodust kirjeldama või metafoore ja võrdlusi vormistama. Selles raamatus nii ei ole. Kordan ennast, kuid siiski - siin räägib esimesest lausest viimaseni üks tavaline, mitte eriti haritud või õnnelik naine ja King ei kuku kordagi rollist välja. Inimesed, kohad ja dialoogid on, võimalik, et just selle tõttu - elusad, eredad, tõesed ja kergelt kujutletavad. Kasutades kõige lihtsamaid ja tavalisemaid sõnu loob kirjanik ime, viib lugeja teise ellu, sunnib teda vaatama teise inimese silmadega ja mõtlema läbi ja tundma kõike seda, mida mõtleb või tunneb tema loodud tegelane - see mu meelest on meisterlikkuse tipp. Ei teagi mida teha nüüd, kummarduda maani või käsi plaksutada, ma tõenäoliselt mõlemat vaheldumisi.

King demonstreerib selles raamatus mitte ainult vapustavaid teadmisi psühholoogiast vaid ka elu tundmist. See on tarkusi täis raamat, väga tõsine, kurb ja eluline. Ja mitte üht tilka müstikat, puhas realism.

Siinkohal deklareerin avalikult kirjaliku taasesitamist võimaldavas vormis oma suurt armastust nimetatud kirjaniku vastu ja lubadust lugeda teda veel ja veel. Minu õnneks on härra  üsnagi produktiivne.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar