Ma ei
tahtnud seda teksti kirjutada. Sest igasugune tegevus loob eksistentsi, see aga
ümbritseb meid niigi kõikjal. Mina olen. Arvuti on. Tekst, mida sa loed, on.
Mis tähendab olema? Ma mõtlen, järelikult ma olen.
Aga kui lõpetada mõtlemine, mis saab siis olemisest?
Antoine Roquentin ei ole koormatud üldlevinud argimuredega, ta on rantjee, tööl ei käi, on üksik ja kinni oma läbielamistes, vaevates end lõputute mõtiskluste ja (enese)vaatlustega. Kõik tema nädalapäevad on ühesugused, ilmetud, hallid.
Mis tähendab olema? Ma mõtlen, järelikult ma olen.
Aga kui lõpetada mõtlemine, mis saab siis olemisest?
Antoine Roquentin ei ole koormatud üldlevinud argimuredega, ta on rantjee, tööl ei käi, on üksik ja kinni oma läbielamistes, vaevates end lõputute mõtiskluste ja (enese)vaatlustega. Kõik tema nädalapäevad on ühesugused, ilmetud, hallid.
„Tuesday:
Nothing. Existed.“
Antoine`l
oli kunagi tüdruk nimega Anna ja mõnikord ta suhteb Iseõppijaga. Ta kirjutab
raamatut, kuid suurema entusiasmita. Ja lisaks tunneb iiveldust. Kõikide
nähtuste ja asjade peale.
„So this is
Nausea: this blinding evidence? I have scratched my head over it! I´ve written
about it. Now I know: I exist – the world exists – and I know that the world
exists. That´s all. It makes no difference to me. It`s strange that every thing makes so little
difference to me: it frightens me. Ever since the day I wanted to play ducks
and drakes. I was going to throw that pebble, I looked at it and then it all
began: I felt that existed. Then
after that there were ohter Nauseas; from time to time objects start existing
in your hand. „
Puud on,
sest nad ei sa mitte-olla, nad ei saa ise oma olemise protsessi katkestada. Erinevalt
inimesest. Roquentin veeretab enesetapumõtteid, kuid on oma apaatias selleks
võimetu. Teeb hoopis avastuse, et olemisel ei ole mälu. Kõik lihtsalt on, siin
ja praegu. Miks ta on võimeline olema, miks mitte „mitte-olema“? Sest ümbritsev
on. Ta ei suuda lõpetada mõtlemist.
„I jump up: it would be much better if I could
only stop thinking. Thoughts are the dullest things. Duller than flesh. They
stretch out and there`s no end to them and they leave a funny taste in the
mouth.“
Elades
väljaspool sotsiaalseid sidemeid ja moraalseid kohustusi, olles teel absoluutse
üksinduse ja vabaduse poole, on
Roquentin eksistentsialismi tüüpiline esindaja. Ta kuulutab vabadust ühiskonnast, vabadust
teha valikuid ja vastutada nende eest, seejuures tajub ta vastutust väljaspool
sotsiaalset olulisust.
Üleilmse
kirjanduse kõige üleliignsem tegelane Antoine Roquentin on oma maailmanägemuse või - pildiga justkui
prooviversioon Camuse „võõrast“, mis/kes mulle nt, meeldis hoopis paremini.
Sartre'i kiituseks
tahan öelda, et üks selle raamatu suur pluss ja üllatus on see, et lõpuks
tegelane siiski leiab väljapääsu oma olukorrast. No nimetage mulle veel mõni
filosoofiline romaan, mis lõpeb sellega, et tegelane leiab väljapääsu (ma olen
kuulnud arvamusi, et väljapääs on illusoorne, kuid see mu meelest on rohkem
maitse küsimus)! Maani kummardan autori ees selle eest, et olles tõstatanud
mitmeid küsimusi, saab kõige olulisem neist lõpuks peategelase suu läbi ka
autoripoolse vastuse.
Ja siis veel seda, et sa ju tead, et Sartre on vist siiani ainuke kirjanik, kes keeldus Nobeli kirjanduspreemiast. Tegu pälvis tohutult tähelepanu, misjärel kirjanik Sartre sai veel palju kuulsamaks kui eelnevalt oli. Nobeli kirjanduspreemia ei tähenda seda, et kirjaniku kõik raamatud on imetlust väärt. „Iiveldust“ peetakse Sartre loomingu eredaimaks näiteks, kuid Nobeli kirjanduspreemiat ei saanud Sartre „Iivelduse“ eest vaid selle eest, mis tegi peale „Iiveldust“. Selle põhjal, mida mina kirjaniku kohta lugenud olen, julgen oletada, et peale Teist maailmasõda kirjanik seda raamatud enam kirjutanud ei oleks või oleks see siis hoopis teine.
Ja siis veel seda, et sa ju tead, et Sartre on vist siiani ainuke kirjanik, kes keeldus Nobeli kirjanduspreemiast. Tegu pälvis tohutult tähelepanu, misjärel kirjanik Sartre sai veel palju kuulsamaks kui eelnevalt oli. Nobeli kirjanduspreemia ei tähenda seda, et kirjaniku kõik raamatud on imetlust väärt. „Iiveldust“ peetakse Sartre loomingu eredaimaks näiteks, kuid Nobeli kirjanduspreemiat ei saanud Sartre „Iivelduse“ eest vaid selle eest, mis tegi peale „Iiveldust“. Selle põhjal, mida mina kirjaniku kohta lugenud olen, julgen oletada, et peale Teist maailmasõda kirjanik seda raamatud enam kirjutanud ei oleks või oleks see siis hoopis teine.
Ehk siis, et… soovitan lugeda neil, kellele meeldib lugeda
päevikuid või tekste, mis on stiililt puhtalt teadvuse vool, kontrollimatu,
ajust otse sõrmedesse. Ei teagi keda näiteks tuua – Henry Miller, Julio
Cortázar, Hermann Hesse ja mõnes mõttes isegi Vonnegutki.
oh, mul tekitas selle raamatu lugemine samu mõtteid ja äratundmist. see lõpp oli ikka väga ootamatu. mis pani mind mõtlema selle üle, et vabadus on ikkagi tunnetatud vabadus ning kui mingeid piire pole, siis inimene mandub. vegetatiivne seisund võib olla tõeliselt ruineeriv. omal ajal V.Hugod lugedes jõudsin samale järeldusele.
VastaKustutaHäid edasisi lugemiselamusi!
hunnik kirjavigu. vabandust. st vabadus on ikka tunnetatud paratamatus. mõtterongid on kuskil omadel radadel ja koostöö näppudega on ajaviiteline:)
KustutaOi, ära vabanda. Ma ise kirjutasin Nobeli kolmes kohas kahe o-ga ja parandasin alles siis kui postitust oli juba klikitud 112 korda. Juhtub. Aitäh kommentaari eest.
VastaKustuta