reede, 16. veebruar 2018

Tühjusest peas

by Erin Heffernan
Ükspäev lugesin Murca postitust soovidest ja võimalusest ja ei suutnud sõnastada ühtegi soovi. Mitte ühtegi tõsiselt võetavat soovi, „tahaks“ asja või mitte-asja. Aeg-ajalt mulle tundub, et ma soovin liiga vähe. Võib-olla peaks rohkem? Edasiviiv jõud ju ikkagi. Aga... mida siis?
Kui esmased vajadused, no kasvõi Maslowi järgi kaks alumist astet, on täidetud, siis edasi juba ongi keeruline ja inimeseti erinev.
Kuuluvusevajadus... ah?
Tunnustusevajadus, hmm... kui, siis tore muidugi, aga millegi tegemise stiimuliks on mul ikka vaid veendumus, et mul on seda millekski vaja või nii on õige või mina tahan.

Ja siis juhtus lumesadu.
Pakkisin asjad ja lapse ja veetsime nädalavahetuse Lõuna-Eesti kuppelmaastike vallutades, lumelauaga peamiselt, sekka mõned tuubitiirud, jalutuskäigud ja piknikud erinevates hangedes. Ja siis veel ühe ja täna läheme vist jälle - sõltub ööbimisvõimalustest, Lõuna-Eesti on sel nädalavahetusel kõik puha kinni bookitud, aga äkki mõnes teises suunas. Nt narvakad ju ka raudselt lumelauatavad kuskil? Ja Lätis ei ole ei maratoni ega võimlemispidu. Nii et...

Ma pole mitu nädalat lugenud ühtegi raamatut. Täna ma muide plaanisin, aga hommik tööl algas sellega, et koristaja ajas mu kohvi ümber mu raamatu peale ja isegi ei vabandanud. St, ta isegi ei maininud, lihtsalt lahkus ja ma lihtsalt leidsin kohvist märja raamatu. Ja mina ka ei maininud, tegin akna lahti ja hingasin... lund.

Lumesajus kulgeb aeg teisiti kui tavaliselt. Mida tihedam sadu, seda aeglasemalt. Ja juhtub, et jääb hoopis seisma. Ei liiguta end kordagi, ei valgete puuokstega, puhevil varese ega kollase laterna silmaga. Vaatad tagasi - minevik on lume alla mattunud, vaatad ette - läbi tiheda saju tuleviku ei paista. On ainult valge olevik ja rohkem mitte midagi. Võid vaikida, sosistada või karjuda - vahet ei ole. Keelele langevad hetked ning sulavad kohe.

Praegu mulle sobib see vaikne valge olevik. Trallida sajus tühja pea ja suust välja aetud keelega. Rääkida ainult ilmast ja sellest, milliseid põnevaid lihaseid inimesed õhtuti saunas endal on avastanud. Ma olen ka nii mõnegi avastanud, sabakondist teadlikuks saanud ja (sajas kord kindlasti, kuid ikka sama üllatav) sellest, et inimene, füüsiliselt, on üle mõistuse imeline. Ja kohutavalt võimas.

Ma muidugi tean, et kunagi hiljem, siis kui lumesadu otsa saab, hakkab olevik liigutama. Valgete puuokstega, varese tiivalöökidega, tänavalaterna kollaste silmadega. Võib-olla ta isegi kraaksub, aga seda siis, kunagi hiljem. Praegu tahaks ikka veel olla vaid sajus, olla ja näidata keelt, püüda ja lasta sulada.


Tööpäev sai otsa nüüd.

pühapäev, 4. veebruar 2018

Hommik

Foto autor: Cody Eichelberger

Hommik algas komplimendiga minu unikaalsusest. Ma tavaliselt nõustun, ma olen sellest kusagil juba kirjutanud, ma usun siiralt, et paar-kolm minu klooni ei teeks maailmale paha. Ma neid enda lähedale elama pigem ei soovi, aga nii suures plaanis, eks.  

Edasi voolas mõte ojadena ja kogunes lõpuks üheks jahedaks lombiks.

Ja nimelt, neist, kes on mulle suure vaimustusega silmis õhanud, umbes:
- No sa oled ikka üks mõrd/ uss/ nõid - st kõik see, mis inglise keeles mahub sõna bitch alla - võib luua pisikese, no nt vallasisese, tusase ja kindlasti remmelgatega ääristatud surnuaiaks. Seejuures, välimuselt - ma olen ju jänku, vaid karvakasv on hõredam. Enda jaoks seletan seda fenomeni umbes nii, et inimestele meeldib sõbrustada draakoniga ja kui juhtub, et nende varrukale sattub end soojendama pisike kollasesilmne sisalik, mõeldakse mürgised küünised ja reaktiivne tulelont sedamaid juurde.
Mul pole midagi selle vastu, kui inimesed flirdivad oma egoga, kuid siin on üks pisitillikene "aga". Ja nimelt - kaotajaks jään ikkagi mina. Inimesed hirmutavad end ära  ja käituvad siis _minuga_ vastavalt oma veendumustele: tõmbavad kätte asbestist kindad ja kuulutavad välja sõjaseisukorra, koos märatsemise ja vägivallaga, Viini konventsiooni täieliku eiramiseni välja. Neile tundub, et varsti neid siin petetakse või solvatakse ja nii nad ruttavad tegema seda esimestena. Ma mõnikord ei saa arugi, kui juba on tulemöll lahti ja ma seisan kõige keskel, räbalais, ühe soki ja peata nukuga käes. Ja mulle räägitakse, et mina olingi see, kes nukul pea küljest kiskus.

Ei noh, võimalik. Kuid see on ka kõik, kuid katastroofi suurus ületab kahju miljoni kordselt. Mina, nagu ma olen, reflekteeriv introvert suure karbi eneseparandust lubavate tablettidega, kaldun otsima põhjuseid endas.

Võimalik, et ma annan mingeid valesid signaale. Nt ükskord ma tahtsin teha kingituse kolmele heale tuttavale ja ostsin igaühele pudeli "Rattenkillerit" - Hamelni liköör, mis legendi järgi kaitseb rotikatku eest. Mulle tundus, et väga stiilne.
 - Rotimürk? Sõbrannadele? No sa oled ikka üks...

Aegamööda ma olen leppinud, et mul on kohati omapärane arusaam ilust ja suhtun ise ka endasse suure ettevaatlikusega. Aga ikkagi, ikkagi... ma võtan nüüd oma konna ja me läheme mäele - päike on täna erakordselt ere. Mh on prgrammis piknik lõkke, tee ja vinkudega.

Ja muide, ma heegeldasin laudlina, terve laudlina, otsast lõpuni valmis.

kolmapäev, 31. jaanuar 2018

Jänestest ja inimestest


Usun, et igas kodus, kus on laps, on ka mõni veidi väsinud jänes. Kui pole jänest, on ühesilmaline koer, kolmekäpaline karu või tolmune roosa elevant. Sest igaühel on mõni võimalik, et mitte kõige arukam, kuid see eest suure ja sooja südamega sugulane, kes leiab, et just lifti suuruse jänese kinkimine lapse esimeseks sünnipäevaks on maailma parim mõte. Meil oli kõik nagu kõigil - esimeseks sünnipäevaks, lapsest kaks korda suurem loom, keda laps kõigepealt kartis, siis armastas, siis unustas. Edasi oli ka kõik nagu kõigil - aastaid oli jänks koguaeg jalus, tõstsin aga ühest toast teise ja teisest nurgast kolmandasse. Peale seda, kui üks meid vahest külastav labrador meie jänkus oma eluarmastuse leidis ja temaga järglasi saada üritas, tõstsin jänku pööningule.

Pikalt pööningunurgas seisnud ära-armastatud jänku tõin uuesti alla ühe hiljuti "kõik viskan ära, muidu me upume asjadesse" koristushoo ajal. Mul juhtub neid hoogusid regulaarselt, tihedamini vist päris talve lõpus, siis kuidagi tundub, et kui kevadele ruumi teha, siis ta tuleb sedamaid.

Oh, muidugi ma kahtlesin. Aga kuna me sellest jänesest viimati puudust tundsime? Ja tal polnud isegi nime! Ja nii mul käsi tõusiski. Kodusesse konteinerisse panna ei saanud - risk, et laps teda seal näeb, on suur. Viskasin pagasnikusse. Töö juures parklas võtsin jänesel kõrvust ja marssisin maja taha, sinna, kus konteinerid. Ja siis sai sihikindlus kuidagi otsa. Konteinerisse viskamise asemel panin jänku istuma pehmesse valgesse lumme seljaga vastu konteinerit. Ja läksin tööle mõeldes filosoofilist mõtet mõnest vaesest lapsest, kes jänkut leides rõõmustab, viib koju, peseb puhtaks ja paneb ehk nimegi...

Tööl hakkas süda valutama. Rangelt võttes ei olnud see minu jänes. Mina ei saanud teda sünnipäevaks, mina ei ole teda kartnud, armastanud ega unustanud. Aga ära viskasin mina.

Ja juba ma jooksen kontsadel värskel lumel libisedes uksest välja, piki maja, nurga taha, püüdes näha läbi pudeneva lume - on jänks veel seal? Kas on ikka alles, ega keegi teda leidnud ja omastanud ei ole? Jess, ei ole! Alles, istub, vaeseke ja ootab mind!

Arvate, et ma selle pärast kirjutasin? Liigutava finaali tõttu või midagi? Vale, sõbrad, lugejad. Kõik algas hetkest, kui ma jänese konteineri kõrvalt sülle haarasin, lumest puhtaks raputasin ja tagasi minema hakkasin. Jänesega, mööda valesti pargitud Maseratist, millele toetus nägus, elegantse eest lahti oleva mantli ja kohvitopsiga mees, keda ma isiklikult ei tunne, kuid linna peal olen varemgi näinud. Mees jälgis mind selgelt leebe sümpaatiaga: mantlita naine kingades jookseb läbi lumesaju prügikonteinerite juurde ennenägematut saaki püüdma - mitte veel väga räbaldunud jänest! Mees on kindlasti suur demokraat ja mõistab väikesi, prügikastide kõrvalt leitud inimlike rõõme. Selgelt sooviga mind toetada, ta naeratas ja näitas mulle taevasse pööratud pöialt! Ja naeratas veel, umbes näoga, et "Oh, ma oleks isegi üles korjanud, kuid klassikaline kasvatud, kas teate -  ei hakanud daamist ette trügima!"
Ma kohmetusin. Punastasin ja pomisesin mööda minnes: "See on minu jänes!"
Mis peale tõukas mees end auto küljest lahti ja sirutas käed ette pöörates peopesad minu poole. Umbes et: "Mis te nüüd, mis te nüüd! Loomulikult on see jänes täielikult ja lõplikult teie, madaam!" Jätkata seda vestlust mina ei suutnud, kindlasti oleks see kõik veel piinlikumaks teinud. Mina ja jänes ajasime pead uhkelt püsti ja möödusime Maseratist ja ausõna, ma tundsin iga ihurakuga mehe vaimustust, kes juba kujutas ette, kuidas ta räägib nt oma armastatule prügikonteinerite juures jänese leidnud hullust naisest.

Jänese panin nüüd pesumasinasse. Eks näib, äkki mõtlen talle nüüd veel nimegi.

Sarjst: kui elu ei oleks, tuleks see tingimata välja mõelda.
:)

esmaspäev, 29. jaanuar 2018

Mo Yan "The Republic of Wine"


Foto Wikipediast
Usute või mitte, ma tõusin praegu voodist põhjusel, et ma tahan kohvi. Võimalik, et see pole mul esimene kord selliselt, kell on kaks. Argipäeviti linnas juhtuvad kohvid justkui iseenesest, siin ja seal, ühega ja teisega ja õhtuks enam ei teagi, mitu tassi kokku saab. Alaliselt püüan koguseid vähendada, alaliselt suht mõttetu üritus, ma armastan kohvi, seejuures, tihti armastan ilma, et ma seda reaalselt jooks. Kodus kipub ununema, nt nüüd pikutasin ja mõtlesin, esiteks sellest, saaks mitte mõelda, saaks magada, teiseks sellest, et jõin ainult ühe tassi hommikul. Tahtmatult kujutasin ette lõhna ja maitset, täispiima mõnusat vahtu ja tulin üles.


Mul on lapse disainitud ja teostatud maniküür. Kirev. Ma olen selle juba üle nädala käinud ja tabanud mitmeid huvitatuid pilke. See on isegi lõbus, naeratada vastu näoga: „Sest tahan!“ Nüüd on juba kulunud, peaks maha võtma, aga ei viitsi/ei raatsi, midagi sinna kanti.


Voodis mõtlesin Mo Yani „Viinariigist“. Lugesin selle kogemata, keegi soovitas „Punast sorgot“, mulle jäi meelde värv. Raamatut otsides leidsin kõigepealt „Viinariigi“, mille inglise keelest sujuvalt veiniks tõlkisin ja punane ongi sama mis vein ja hakkasin aga lugema. Veast, kui nii üldse öelda saab, sain aru siis, kui raamatut Goodreadsi märkima hakkasin. „Punase sorgo“ lugesin ka, aga sellest on nii palju kirjutatud, et ma vist isegi hakka. Ütlen ainult, et kui raamatut saaks lugeda kinniste silmadega, siis ma oleksin seda teinud, sest see oli kohutav. Ja kohutavalt hea.


„Viinariik“ tundus mulle keerulisem. Üks minu palju lugenud tuttav, nähes mind selle raamatuga ja kuulates ära mu kahtlused, et ega ma vist kõigest aru ei saa, ütles, umbes, et „Kallis laps!“ Viskasin teda kindaga, mispeale ta kordas, umbes, et „ Kallis laps! Selleks, et sellest raamatust aru saada, pead sa olema vähemalt 10 aastat vanem – umbes selleks vanuseks on võimalik, et inimesel koguneb vajalik teadmiste pagas mõistmaks raamatus sisalduvate keelemängude ilu. Sa pead ära vaatama mitukümmend filmi, mida enamus hiinlasi teab, lisaks mõnikümmend näidendit. Sa pead olema lugenud Hiina kirjandusklassikat, nii mõndagi Hiina kaasaegsest proosast, teadma Hiina viimase 150 aasta ajalugu, mõne eraldi võetud Hiina maakonna ajalugu paarituhande aasta ulatuses, tundma Hiina muinasjutte ja müüte. Lisaks võiks olla kursis tsitaatidega Mao Zedongilt ja viina ajamise ajalooga Hiinas. Siis, alles siis on võimalik mõista seda raamatut“.


Ma põrnitsesin raamatut ja mõtlesin, ma, kurat, loen su läbi ikkagi. Ja lugesin ja pean tunnistama, et mu tuttaval oli õigus. Raske on lugeda ja eriti veel mõista kultuuriliselt nii erineva maa kirjandust – seoseid lihtsalt ei teki. Kuid midagi siiski.


Mo Yan sai Nobeli kirjanduspreemia (2012) teoste eest, milles segunevad hallutsinogeenne realism, muinasjutud, ajalugu ja nüüdisaeg. „Viinariigis“ on olemas see kõik.
Kõige rohkem avaldasid mulle muljet kirjeldused tegelaste tundmustest ja nägemustest. Ma pole kunagi lugenud paremat kirjeldust väga tugevas joobes oleva inimese ebaloomulikust või isegi loomuvastasest maailmatunnetusest. Mul hakkas seda lugedes pea ringi käima ja ma ausõna tundsin okselõhna ja nägin kõike nii, nagu nägi seda Mo Yan inspektor.
Ja siis pohmell ja kaklused ja armurõõmud. Tunded ja mõttes läbisegi – ülivärvikalt, ma ilmselgelt ei suuda hetkel kirjeldada – seda peab ise lugema.


Otsisin üles ühe enda kümmekond aastat tagasi kirjutanud loo, kus kirjeldan end tundmusi viibides tugevas narkojoobes (mingi „Kardad vä?“-lolluse raames – seened, hea, et ellu jäime) ja ausõna Mo Yani lugedes hakkas veidi kõhe küll –  ma nägin ka, hinge ja… no orgasmi nt _nägin_, käe ulatuses, toa nurgas, milleni küünitamine tundus tol hetkel täiesti ebavajalik, sest… st, mitte võrdlemiseks (millega, eks), vaid seda mõtlesin, et kui ise kogenud ei ole, peab olema ülisuur kujutlusvõime, et kirjeldada nii veenvalt nagu Mo Yan seda teeb.


„Viinariik“ on justkui natuke detektiiv ka, aga tõesti natuke. Räägitakse, et seda hiinlased ei oska. Ma nii täpselt ei tea, mulle kohtunik Di küll kunagi meeldis.
Gurmaanidele, vot, gurmaanidele on siin nii mõndagi. Siin on kirjas nii soovituses beebide õlis küpsetamiseks kui ka kuulsate pääsupesade valmistamise saladused. Ja viin! Viina kirjeldatakse siin täiesti erilise armastuse, imetluse ja võimalik, et mingi püha värinagagi hinges. Ma kahtlustan, et kui võtta siit raamatust välja lõigud, mis on pühendatud viinale, jääb järele mida väga väikest ja kohe päris mõttetut.


Mde, raamatu ülesehitus on ka põnev, Mo Yan on ise üheks raamatu tegelaseks ja seda kirjanikuna, kes juhendab siis nö, teist kirjaniku ja kogu raamatu kestel nad vahetavad kirju – noorkirjanik saadab Mo Yanile lookesi, mida viimane kommenteerib.


Millest see raamat siis ikkagi rääkis. Vist sellest, et kui naudingust hullumeelsuseni on tihti vaid üks sammuke, siis hullumeelsusest reaalsussesse on terve sügav kuristik. Keeruline. Huvitav, rikkalik, hariv, minu ettekujutuses eeskujulikult hiinalik.


Ma arvan, et see minu kõige segasem kirjalik raamatumulje, aga no… on kuidas on. kindlasti tahan veel lugeda Mo Yani "Suured tissid ja paks tagumik", mis Wikipedia andmetel on teos, mille kirjanik pühendas oma emale. Praegu loen Jaak Jõerüüdi "Elu lehekülgi lehitsetakse kiiresti" ja ausalt öelda mossitan - üle pika aja raamat, mille puhul isegi mina saan aru, et lohakalt toimetatud.  

pühapäev, 28. jaanuar 2018

Sellest, et mul on kõik korras... varsti

 Ariana Grande
 Lugesin Mae seiklusi ninakate noormeestega ja südame alt läks külmaks. Et te aru saaksite, ma olen hingelt jänku ja seepärast on mul alati kõik korras. Maksud makstud ja küttepuud varutud. Kõik, mis peab olema kindlustatud, on mul alati kindlustatud. Ma majandan, mul on mingid säästud ja ma mõtlen selle peale, mil moel mu laps hariduse saab tulevikus omandatud. Igasugune "küll saab" ja "eks paistab" ja "äkki ikka ei juhtu" ei ole üldse minulik. Mul ei juhtu asju nagu "ups, ma sain trahvi, sest ei märganud, et liikluskindlustus on juba kaks kuud läbi" või "tahtsin osta küttepuid, aga kokkulepitud tööd ei tulnudki ja ei teagi, mis edasi saab, jaanuar ja küttepuid on kümmekond korvi".

St, nii üldiselt on, teisel juhul ma sureksin stressist - kiiresti.

Viimased umbes pool aastat ma olen teadnud, et kui ma autot remontida ei taha (ei taha!), pean auto välja vahetama. Kole tüütu ja süvenemist nõudev protsess. Võtsin siis hoogu, pikalt ja detsembri alguses käisin pangas. Täpsustamaks võimalusi. Panga töötaja, nagu ikka: - Kasutusrendi tingimused, jah, mina seda ei tea, meil on selleks teine töötaja aga kontrollime kontaktid (taevas, iga jumala kord) ja (peamine) ÄKKI SOOVITE MIDAGI KINDLUSTADA? Mina, et ei, mul on kõik kindlustatud. Pangatöötaja: - Eeee... ja elu ja tervis ja kinnisvara ja...? Mina, et jaaa, muidugi, vaadake, seal on kirjas. Pangatöötaja, et eee, kirjas on, et te olete kõik kindlustused lõpetanud, eee, mitu aastat tagasi. Et teises firmas siis või? Millises? Mina, juba näost kergelt kahvatudes: - Eeee.... Aga maja? Aga elu?? Aga... mul on laps! Pangatöötaja: - TEEME ÄRA?!

Ja siis mul tuli meelde.
Tõesti, see võis olla umbes paar või kolm aastat tagasi, kui ma korraks huvitusin, kui suured on minu igakuised need väljaminekud, mida üldiselt ei märkagi - kõik läheb ju otsekorraldusega. Avastasin, et üle mõistuse suured, alustades ajakirjadest-ajalehtedest, online väljaannete tasulistest tellimustest, mida ma iial lugeda ei jõua, lõpetades igasugustest kordi kattuvate kindlustustega. Ja ma lõpetasin kõik ära. Kindlustustega otsutasin, et mõtlen läbi, küsin pakkumised ja teen uued. Ja unustasin. SEST MUL ON ALATI KÕIK KORRAS. Ja nii ma olengi nüüd mitu aastat elanud ilma igasuguste kindlustusteta, va kohustuslik liikluskindlustus ja paar kohustusliku tervisekindlustust viisade saamiseks kehtivusega viisade kehtivuste lõpuni.

Ma pidin infarkti saama. Seisin (mulle tundus, et seistes on mugavam infarkti saada) ja nägin välja selline, et pangatöötaja ISE pakkus, et äkki tulete teine kord. Lubasin endale veel enne pangast lahkumist, et teen endale KOHE asjad selgeks, küõsin pakkumised jne. JA UNUSTASIN HOOBILT.

Detsembri lõpus mõtlesin kirjutada siia aasta kokkuvõtte ja uusaastalubadused, aga hing oli veel haige ja mõtlesin, et toon saab aasta suhtes ebaõiglaselt morn, lubasin endale, et JAANUARIS VAHETAN AUTO ja las muu settib.

Noh. Mul oli nüüd puhkus ja tegime lapsega väikese lumelaua-tripi ja ühel õhtul, peale päev läbi lund ja saunaõhtut nõudis laps millegi ise maksmist ja tõmbas mu rahakoti vahelt pangakaardi asemel juhiloa. Ja ma pidin jälle peaaegu surema. Juhiluba kehtis kuni 23.01. ehk siis tollel hetkel eilseni.
St, me olime ju autoga, loomulikult. Peale tunnist paanikat selgus, et pmts kui oleks tervisetõend, siis me saaksime ikkagi koju, sest juhtimisõigus oli mul ikka olemas, KUI MUL ON KEHTIV TERVISETÕEND. Googeldan ja suren ei tea mitmes kord, tervisetõend kehtis detsembrini - LIGI KAKS KUUD TAGASI! Googeldasin, täitsin tervisedeklaratsiooni ja helistasin perearstile. Pika selgitamise peale ja põhjusel, et ma mingi muu asja tarvis alles käisin tervisekontrollis, oli ta nõus tegema need paar vajaliku arvutiklikki mind nägemata - et ma saaks e-teeninduses load pikendada. Korras, juhtimisõigus on, saab sõita, kuidas seda võõras riigis vajadusel selgitada, on muidugi iseküsimus, kuid mitte kõige olulisem. Sõitsime koju (st, ma oleks koju igal juhul sõitnud (st - variandid?), kuid saada trahv loata sõidu eest oleks ikka jõle piinlik) ja juba reedel oli uus kehtiv juhiluba minu postkastist (elagu tiigrihüpe vm).

Ühesõnaga. Ma nüüd KOHE tegelen kindlustustega ja aaa.... unustasin kirjutada. Eile läks mul auto katki. Ja keegi kena inimene tõi mulle küll asendusauto, kuid point on selles, et ma pean enda oma nüüd ikkagi remontima. Fui.

Et siis, ma nüüd KOHE... kõigepealt kindlustused, siis auto.
Elu, onju, on tüütu.

laupäev, 27. jaanuar 2018

Meestest

See meeste teema onju. Eile vastu ööd, olles salvestanud umbes seitse mustandit, helistasin sõbrale, küsisin, millised mehed mulle meeldivad. Sõber vastas hetkegi viivitamata häälega "Mis küsimus see ülde on?":
- Mina!
- Ahah, - mõtlesin mina, - enesekindlad! - ja katkestasin kõne.

Helistasin teisele, esitasin sama küsimuse.
- Tõsiselt tahad teada?
- Jah!
- Kuule, see on pikk jutt, anna mulle pool tundi, ma võtan midagi juua ja...
- Ahhaa, - mõtlesin mina, - targad! - ja lugesin* lapse magama.

* "Õudusjutud, muinasjutud ja lood nõidadest" - tõsiselt niru tõlkekirjandus, aga lapsele lasteaias seda unejutuks veidi loeti ja tahtis siis laenutada. Õnneks tundub, et juba saab aru, et lõpuni siiski ei maksa. Ja veel nii paksul paberil, täitsa asjatult tapetud puu, fui.  

:)

neljapäev, 25. jaanuar 2018

Päevakajaliselt

Hakkasin Eveliisile kommentaari kirjutama, aga läks pikaks, postitan siia.

Ma ses mõttes olen nõus presidendiga, et ka Ojasoo väärib andestust. Igaüks väärib andestust ja võimalust (alustada otsast peale, muutuda paremaks), sh Eveliisi kommentaariumis veidi vildaka näitena toodud lapse ema (kelle elukaaslane tema lapse vigaseks peksis (? ma pole kursis)),  (mis ei tähenda, et ta lapsi peaks edasi kasvatama).
Olen nõus ministriga õigusriigi osas - Ojasoo juhtumit on menetletud ja juhtum on leidnud lahendi - kehtiva seaduse kohaselt, seejuures, olgu öeldud, et kokkuleppemenetlus tähendab seda, et lahendiga on kui mitte just rahul siis vähemalt nõus juhtumi kõik osapooled.
Igasugune omakohus ja tagant järele lintšimine on alati kurjast.

Kas Ojasoo peaks kontserti lavastama - ma ei tea. Kas ma loeks väga head raamatut, mille on kirjutanud mõrtsukas või kuulaks sümfooniat, mille on loonud maniakk? Jah, ma loeks ja kuulaks, tõenäoliselt olengi lugenud ja kuulanud. Näitena võiks tuua palju kiidetud raamatu "Shantaram", mille kaugelt mitte vähem armastatud autor Gregory David Robertsi on ju puhast vett kelm ja mõrtsukas ja nii mõndagi veel (raamat on hea, kirjutasin sellest siin).

Mu meelest sõltub siin kõik sellest, mis täpselt on Eesti Vabariigi aastapäeva kontserdi lavastamine. On see lavastajale töö nagu iga teinegi ja me otsime lihtsalt üht andekat tegijat (siis las teeb oma tööd - lavastab) või on see lavastajale osutatud tohutu au ja võimalus, milliseid juhtub harva. Kui viimast (kaldun arvama, et vist ikka on, selle kontserdi sümboolne tähendus on suur, lausa kultuurisündmus), siis seda Ojasoo värskelt eksinuna saama ei peaks. Kui mina otsustama peaks, siis valiks vähem skandaalse (mis oli ju ette teada) variandi, vaevalt, et nüüd Ojasoo riigi ainuke andekas lavastaja on.

Ministri sõnavõtus häirib mind eelkõige sõnakasutus. "Kullake" ja "kanakari" jm. Esimene asi, mis seepeale mind kohe huvitama hakkas, on ministri haridus ja eelnev teenistuskäik, sest üks haritud ja kultuurne inimene nii lihtsalt ei räägi, ei nimelt ega kogemata. Teiseks, kategooriliselt olen vastu sellele, et me kõik oleme inimesed ja eksime. See pole tõsi. Mul on erinevad ootused ministrile ja torumehele. Ministri ametikoht näeb ette teatud isikulisi, moraalseid ja eetilisi omadusi või tõekspidamisi. Lisaks, justiitsminister on see, kes seisab hea selle eest, et õiguskord kehtiks igasuguste reservatsioonideta vägivallatseja, kana, lumehelbekese ja onu Heino suhtes ka. Iga tema sõnavõtt peab olema läbimõeldud ja korrektne ja kui ta seda ei suuda (mde, tegemist ei olnud isegi nt ootamatult rünnanud ajakirjanikule antud vastusega vaid arvamuslooga - st ettevalmistatud tekst!), siis ta ei ole sobiv inimene täitmaks nimetatud ametikohta.
Lihtne, onju.

Sotside argumentidest saan aru ja olen nõus - strateegia on oluline. Sellegi poolest, ma pole sotse iial valinud ja vaevalt, et tulevikuski, poliitilistelt vaadetelt kaldun paremale, tugevalt :)

(Ärge kõvasti lööge)