teisipäev, 12. detsember 2017

Eile, kui kuu oli aimatav, kuid näha ei olnud


Eile, kui kuu oli aimatav, kuid näha ei olnud, hakkas mul kurb.

Väga imelik ja üldse mitte minulik tunne. Minulik on melanhoolia. Raske, nagu must muld, millest võib kasvada mis iganes, või kibe ja kleepuv nagu lõkkesuits, kui sellele lisandub kaotus.

  Aga kurbus. Läbipaistev ja lõhnatu nagu varatalvine hommik. Tõmbasin kopsud õhku täis ja korraga ma tahtsin, võimalik, et esimest korda elus, näha inimesi. Mõnikord ma vajan konkreetseid isikuid, kuid nii, et üldiselt - ükskõik keda – ei mäleta.

Mõtlesin, et lähen klubisse, kus võimalik, et istuvad täiskasvanud inimesed, keda saab vaikides kuulata ja noogutada. Kuid siis mõtlesin, et päris rääkimata ja naeratamata ei saa. Ja nii ma ei läinud, ei linna, ei külla.

Üllatasin ennast - helistasin emale. See vist on ainuke inimene maailmas, kes minuga lobiseb ja kellega mina mitte. Ta räägib ja räägib ja ma kõnnin ja kuulan ja kõnnin ja kuulan ja valgus ei olegi enam nii hõbe ja torkiv, õhk ei ole enam nii jääs, saab jälle hingata ja juba ongi just kui parem.

Ma maksan keskmiselt kord kuus natuke kosmeetikule ja veel vähem juuksurile, kord pooles aastas arstile ja psühholoogile. Kosmeetik kinnitab, et ma näen hea väla; arst, et ma olen terve; psühholoog, et normaalne ja juuksur… juuksur lihtsalt lõikab mu juukseid. Kosmeetiku juures käisin just ära, mõned päevad tagasi ja see meenutas kohtamist vana armukesega: mõlemal oli liiga vähe aega, mõlemad said aru, et nelikümmend minutit on liiga vähe saavutamaks märkimisväärset tulemust, ja tulin sealt ära ja autos avastasin, et juuksesalk kõrva juures on koos mingi valge möksiga. Kuid linnuke lahtrisse „suhtlemine“ „nägu“ on tehtud.

Keha, kehaga on praegu nagu suur nukk karbis: võtan aeg-ajalt välja siidipaberist, värskendan ja tõstan tagasi. Kunagi kasutas keha mind, siis kasutasin mina keha ja praegu on kuidagi nii, et oma ikkagi – järelikult peab hoolitsema.

Ma ausalt püüan. Talveks +2 kg, kevadel jälle miinus sama 2. Vist lihtsalt selleks, et näidata, kes siin peremees on. Hiljutised -5 aga tegin mind haavatavaks. Tundub, et see mis kadus, oli minu enesekindlus või lausa aru. Allesjäänud nelikümmend viis on igasugu kaitseta. Tahaks minna ja istuda inimeste juures, kes räägiksid omavahel, pööramata mulle ükskõik millist tähelepanu. Vaid harva ehk sirutaksid mu poole käe ja silitaksid juukseid, mida on juuksur lõiganud.

Ma pean ostma uued teksad.

esmaspäev, 11. detsember 2017

Riiete suurusest

Foto illustratiivne, netist, suhe pildil olevaga: puudub.

Eveliis kirjutas oma blogis sellest, kuidas naised end riiete suurustega petavad ja mulle meenus kohe üks naljakas lugu. Küll - mehest.

Juhtusin kunagi poodlema tuttava meesterahvaga. Inimene teadis täpselt, mida ta osta tahab. Tahtis jopet, tol hetkel moes ja seetõttu ka suht igas kaupluses müügil olevat - varieerus vaid hind sõltuvalt firmast, mis jope õmbles. Lisaks teadmisele, millist jopet ta tahab, teadis inimene ka väga täpselt, millist numbrit ta kannab.

Ja olgu öeldud, et muidu intelligentne inimene, milliseid ma vähe tean.

Esimeses poes, õiges suuruses jope olemas. Inimene proovib selga - napp. Teises poes, õiges suuruses jope olemas, inimene proovib selga - napp. Number suurem jope on ka olemas, kuid:

- See pole minu suurus. Ma ei osta seda, kui neil suurused ei klapi, õmmelgu normaalselt. Lähme edasi.

- Lähme.

Veel mitu poodi, igal pool sama jama. Lõpuks ma enam ei teadnud, kas naerda või nutta. Räägin, et hallo, osta suurem suurus! Ei osta noh, sest pole tema suurus, sest ta teab, et tema suurus on X ja mitte Y ja kui vabrikud ei suvatse õmmelda numbrile vastava suurusega jopesid, siis tema ei osta! Sest tema suurus on X ja mitte Y...

Lõpuks ta sai endale peaaegu õiges suuruses õige jope, ühest, võimalik, et kõige viimasest poest.
Ja hakkas dieeti pidama.

:) 

(Loo avaldamiseks luba ei küsinud, kuid lubasin kodanikule juba toona, et räägin sellest kõigile) 

pühapäev, 10. detsember 2017

Talvemasendusest

Ärkasin täna vara, tegin väikese fb-tiiru. Paistab, et iga-aastane jõulueelne masendus hakkab vaikselt hiilima. Ma olen aastaid lõbustanud end manuaalide kirjutamisega, peamiselt sahtli põhja ning jõulumasenduse väärikaks üleelamiseks on mul neid isegi mitu. Siin esitatud tekst on korra ilmunud, kuid siis oluliselt väiksemale publikule. Kohendasin seda nüüd veidi ja panen üles, kui, siis kasutage julgesti :)

Armastusega...

Ma leian, et detsembris, vahetult enne jõule, kui lund veel ei ole, aga külm juba on, peab iga endast lugupidav eestlane veetma kolm kuni kümme päeva sügavas depressioonis. Kui teie mingil põhjusel ei veeda detsembris kolm kuni kümme päeva vedeledes nagu alumiiniumlusikas, tähendab see seda, et te olete vähe-tundlik ja vähe-hingeline ja võimalik, et isegi rumal. Seepärast  – ärge tehke endale häbi, ärge sellest rääkige. Mainige nii muuseas, et terve nädalavahetuse veetsite kõhuli voodis, nägu vastu patja mõtiskledes kõige maise kaduvuse üle ja isegi magada ega süüa ei saanud. Ah, et näost paistate hästi toitununa? Oh, see pole see, see on liigsest alkoholist. Sest  – issand jumal, loomulikult – kainelt ei ole võimalik seda maailma ära kannatada.

Ma loodan siiralt, et minu lugejate hulgas selliseid paksunahalisi tüüpe ei ole ning igaüks teist varem või hiljem detsembrikaamose ausalt läbi põeb ja oma blogis kirjeldab. Sest, ma kordan end, jõulumasendus on intelligentsele inimesele sama kohustuslik, nagu jõulupaast kristlasele.
Veetke see aeg fantaasiaga!

Kõigepealt tuleb teha kindlaks, milline leinamise viis teile kõige rohkem sobib.
Mulle meeldib väga variant, nimetagem seda “traagiline maailma tunnetus”. “Tragitunnetaja” (andestage mu neologism) tõuseb igal hommikul mõttega “mina-suren-sina-sured-kiisu-suureb” ja läheb sama mõttega õhtul magama ka, mis ei sega tal tundmast end suurepärastelt terve päeva. Selline ärkab, nutab, mitte eriti pikalt, misjärel “tellib endale kisselli ja hakkab seda sööma”. Õhtul enne uinumist nutab ka väikese peatäie, korraldab mõõduka skandaali oma kõige lähedasemale ja uinub rahus. Nagu tõeline dändi, olles saanud riidesse, unustab oma kostüümi, ei mäleta tragitunnetaja päeval pikkast baironilikust mantlist, mis tema õlgu katab. Vaid juhul, kui keegi tõest mantli siilule astub, peatub tragitunnetaja ja räägib korraks surmast. Peamine: seletamu maailmavalu läbib ta teadvust punase niidina, kuid tuju ei riku.

Hoopis teine asi on professionaalne hüsteerik. Te tunnete ta ära kurguni kinni nööbitud musta mantli ja jalge ette suunatud püsimatu pilgu järgi. Asi on selles, et ta otsib koguaeg kohta, kuivemat ja puhtamat, kuhu saaks end selili kukutada ja hüsteerias edasi-tagasi veeretada. “See ilm tapab mu. Need inimesed tapavad mu. Need hinnad tapavad mu. See maailm tapab mu.” Selge, et sellise hulga potentsiaalsete tapjate puhul peab ohver ülihead tervist omama ja end igakülgsaelt ja pidevalt  hoidma. Hoidku jumal selle eest, et miski tema sisemist fengshuid rikub! Tüüpiline leksikaalne konstruktsioon – “Kas nad siis tõesti ei saa aru, et…”: kas nad siis tõesti ei saa aru, et küsida PRAEGU “kuidas sul läheb”, on taktitundetu. Pakkuda gaseeritud vett, kui terve ilm teab, et ma joon ilma – hämmastav. Küsida kella, kui mul on ju selgelt näkku kirjutatud, et ma ei soovi suhelda – alatu. Omada rahulolevat ilmet minu juuresolekul  – mõnitamine. Ja nii pikalt edasi. Alatine kosmiline ärritus, see on antud tüübi peamine iseloomuomadus.

Mulle, kui tagasihoidlikule inimesele, on lähedasemad sellised… vaguramad ebaõnnestujad. Et astub hommikul akna juurde, näeb vihmasadu ja hakkab nutma. Sest tal oli täna plaanis päevitamine või lumelaud ja nüüd siis õnnetus, selline, suur. Jumal teda ei armasta, saadab detsembrisse sombuse ilma, samal ajal, kui kogu ülejäänud inimkond omab mugavat kliimat aasta ringi. Tal on õla peal isiklik deemon, kes genereerib talle personaalse pakase talvel, kuumalaine suvel, sügisel – põlvini pori kulgemismarsruudile, ja ainuisikulise gripiepideemia kevadesse. Hinnad karusnahale tõusevad kohe, kui ta otsustab osta kasuka. Kuidas, miks, kust nad teadsid?! – ei ole teada, kuid fakt jääb faktiks: eile alles mõtles, täna aga, näed, tõusid! Peab olema pühak, et kannatada ära see pidev tagakiusamine kogu ülejäänud maailma poolt.

Seepärast paljud ei kannata ja muutuvad väiklasteks kadetsejateks. Mõttes, see on ju ilmne  – kui minul on midagi puudu, siis see tähendab seda, et keegi teine sai liiga palju. Mul ei vedanud, vedas “temal”. Mõnikord on see “tema” hüpoteetiline, mõnikord personaliseeritud. Egoistlik kadetseja muretseb ainult enda pärast, üllas muretseb õigluse pärast. Tema silmis ja tema näol on ilma jäänud parim osa inimkonnast, ja kui situatsioon otsekohe ei muutu, kukub maailmakord kokku. Seepärast tuju on alati halb – teha ei saa ju midagi ja isegi “vaenlase” matustel on kindlalt liiga palju lilli.
Ma toon näite. Linnuke lasi teile õlale. Tragitunnetaja pühib õla puhtaks ja läheb edasi, kuid õhtul kirjutab võimatult kurva teksti sellest, et maailm on ebatäiuslik ja mitte üksi elav hing ei mõistata ära, milline on tragitunnetaja kurvastuse tõeline põhjus. Hüsteerik tekitab endale mitte tõsise, kuid visuaalselt ereda südamerütmihäire, räägib värvikalt sündmusest kümnele tuttavale ja kahekümnele teisele eelmise kümne kalkusest, sest nad ei mõistnud juhtu kogu õudust.

Ebaõnnestuja satub tsüklisse sellest, et Jumal lõi tuvid, et teda piinata. Kadetseja saab kohe aru, kes tuvi tema suunas teele saatis.

Loomulikult, ma puudutasin vaid tippe. Tegelikult on depressiivseid skeeme muidugi rohkem, lisaks veel see, et tõelised meistrid vahetavad ja kombineerivad neid lõputult. Fantaseerige, looge, katsetage – ning imeline detsember teile ja teie lähedastele on garanteeritud.

:)

kolmapäev, 6. detsember 2017

#metoo, jõuludest ja kingitustest

“Christmas in July” at Yvon Lambert
Roman Signer
Akna taga tormab lund. Kõik kirjutavad jõuludest, ma proovisin Boris Viani "Päevade vahust", aga hetkel ei oska, tulin just saunas ja... me tõime ka täna esimesed kuuseoksad tuppa ning ehtisime ära kaks hoovis kasvavat nulgu.

Imestasin väga, et paljudel on juba kuused toas. Me toome kahekümnekolmandal tuppa ja idee järgi viime kolmekuningapäeval välja. St, meil, ahjuküttega majas kauem ei seisagi, kui ma praegu kuuse tuppa tooks, oleks mul jõulude ajal kuuseskelett tuledega. Kunstkuusest rääkides - vähe on asju, mis minus suuremat segadust tekitavad, ta ju noh, ei lõhna ja milleks siis üldse?

Kodu kaunistame - (kuuse)okste ja küünaldega. Kuuseehteid ostan igal aastal, aga ainult paar - kolm tükki ja siis ikka neid päris, neid mida peab üliettevaatlikult ja õrnalt, silmade särades ja värinaga hinges käsitlema. Odavad plastkuulid ei eruta üldse.  St, mitte et mul plastikust ehteid ei oleks - mu ema toob igal aastal mu lapsele Venemaalt (odavad) kotiga igast jänkusid ja karukesi, kuid loodan siiralt, et laps ka neist ükskord välja kasvab (ema, teadupoolest, ei ole võimalik ja äkki isegi mitte sobilik hakata ümber kasvatama).

Mõni peen kuuseehe on minu meelest ka väga hea jõulukingitus.

Kingitustest. Oeh :). Oma lapsele kingin sel aastal Hatchimals muna. Ta tahtis seda juba eelmisel aastal, aga lugesin mingit artiklit, et see muna on väga nõudlik, tahab paitamist? ja süles hoidmist? ja ma ei tea, mida kõike veel ja muidu ei kooru!! ja siis ma kujutasin õudusega ette, et tulen töölt koju, vaja kütta, süüa-pesta-lugeda ja siis hakka veel muna paitama, ilmselt oma une arvelt, sest muidu, noh, ei kooru!  Nii tõigi jõuluvana robotkassi.

Aga laps on nüüd terve aasta poodides seda muna igatsevalt vaadanud ja kirjas jõuluvanale oma soovile kindlaks jäänud. Ma uurisin, sellel munal on mingi off-nupp ka täitsa olemas, nii et saab oma muna, mina seda paitada ei kavatse, mu pärast koorugu siis või jaanipäeval.

Veel kirjutas laps, et tahab jõuluvanalt mikroskoopi, pikksilma ja binoklit. Kellegi blogija laps oli vist veel binoklit tahtnud, ei teagi, mis nende binoklitega siis on. Kusjuures, mul on kodus binokkel täitsa olemas, mingi jahimeeste oma, suht retro, aga täiesti töökorras, aga ju siis pole õige. Igatahes edastasin soovid jõuluvanaabilistele.

Endale tahan sel aastal rahakotti. Tahan juba mõnda aega, olen otsinud, aga pole sobivat leidnud. Peab olema nahk ja mugav ja ilus. Kasutusel olev on ligi 10 aastat vana ja nii lagunenud, et lausa piinlik.  Kaubamajas on mingid 50eurosed jõledikud. Olen vaadanud netis kohalike disainerit töid, aga pole ka nagu midagi kõnetanud, ei teagi, kust veel otsida. St, see on see, mille ma ise endale kuuse alla panen (sest kuidas sa lapsele seletad, miks jõulukas talle tõi ja mulle mitte), keegi teine seda vist osta ei saa -  tahan ise valida. 

Jõuluvana käib meil öösel vastu 24, jätab kingid kuuse alla. Siiamaani on meil aastavahetuse ööl ka kingivana käinud, samuti - jätnud kingid kuuse alla.

Ja siis muidugi terve rida kommivanasid igast kohustuslikel jõulupidudel. Mida nende kõigi kommidega peale hakata, pole ma siiani välja mõelnud, ära olen andnud ja komposti ka visanud. Me sööme kommi küll, aga no mitte igat kommi ometi.

Meil on suur suguvõsa ja omavahel kinke ei tee. Käime jõulude kandis üksteisel külas ja reeglina  viime siis midagi head söödavat, lauale. Täiesti ebanormaalne oleks kui mitukümmend inimest üksteisele risti rästi mingeid savist inglikesi kingiks - kuhu see kõik hiljem pannakse ja kes neilt tolmu võtta jaksab?

Emale teen igal aastal kingituse. Mingi aeg kinkisin kulda (klappisime teiste pereliikmetega) ja kosmeetikat, kuid ta kaotab ehteid kiiremini, kui ükskõik kes talle neid kinkida jõuab ja tal puudub harjumus kasutada kosmeetikat, nii et peab midagi muud välja mõtlema.  Raamatuid ta ei loe, küll aga mingeid koduperenaiste ajakirju - kusjuures, aastatellimus on mõte!

Raamatu kinkimine on kahtlane teema. Oma lapsele kingin ja  sugulasi ka teavitan, millist raamatut lapsele tuua (nt sünnipäevaks). Endale ostan raamatuid aasta aastalt üha vähem ja valin väga, sest maja ei ole kummist ja palju neid raamatuid on, mida korduvalt lugeda tahaks?  Kingituseks olen saanud kuid seda lähedastelt, kes teavad, mis täpselt rõõmu valmistab.

Me lapsega mõlemad oleme (st, kuidas ta saakski mitte olla, kui mina olen) küünla-põletajad. Ostame hulgi, tuleme õhtul koju ja esimese asjana süütame küünlad. Lõhnata enamasti, kuid juhtub ka lõhnalisi isendeid, peamiselt põhjusel, et ilusad ja uudishimust (ja siis hakkab lõhn häirima ja jäävad reeglina poolikuks :) ). Nii et küünlaid võib tuua alati. Puuvilju, juustu ja kohviube - nendega on ka raske puuse panna.  Miks mitte mõni huvitav tee?

Tähed said otsa :)
Ööd

A, kummalisemad kingid, mida aegajalt saame: need jõuluteemalised täissünteetilised oversize sokid, mida toidupoed müüvad. Ei hinga ega anna sooja - täielik müstika minu jaoks. Alati, kui tuuakse - tahaks küsida, et kallis inimene, kas sa endale paneksid need jalga, ah? Aga noh... naeratan ja nii.

esmaspäev, 4. detsember 2017

Françoise Sagan "Kas te armastate Brahmsi?"

Minu tee selle raamatuni on olnud pikk. Küsimus "Kas te armastate Brahmsi?" oli ühe mulle väga sümpaatse saurusblogija blogi (mis just vaatasin, on praeguseks küll juba privaatne) tunnuslause. Ma mõtlesin aastaid, miks just see küsimus, kuulasin Brahmsi lootes mõista ja lõpuks sain teada, et on samanimeline raamat. Korraga lugeda ei viitsinud, kuid see küsimus, ausalt, on mind kummitanud - ettearvamatutel hetkedel teadvusesse ilmunud ja kordunud ja kordunud. Miks, pole õrna aimugi. Kõnnid hommikul lasteaeda ja korraga: "Kas te armastate Brahmsi?" või pesed õhtul dušš all ja äkki: "KAS TE ARMASTATE BRAHMSI?".

Veidi aega tagasi lõpuks lugesin läbi :)
Françoise Sagan on sõnas ütlemata naiselik, õrn ja tundlik, veidi naiivne ja sädistav, veidi banaalne, ääretul romantiline ja elegantne. Eelistab nukrust rõõmule, pehme, võluv ja ikkagi ette arvatav.

Loo peategelane on tark ja ilus naine Paule. Ta on 39 ja ta on üksik. Tema elus on mees, keda ta armastab. Mees on 40 ja ta on mats. See ongi Paule üksinduse põhjus.

Elu, teadagi võib üllatada. Ma pole kindel, kas jõuluks või kuidas, igatahes korraga ilmub Paule ellu 25aastane, kaunis ja naisesse kõrvuni armunud noormees Simone. Paule naudib natuke ja kui tuleb hetk teha valik, valib Paule vanaldase ennasttäis matsi.

Ma korraga ei saanud aru sellest teadlikult tehtud selgest valest valikust, kuid järele mõeldes...

... kujuta ette, et sul on unistus. Näiteks, soov näha ookeani. O-O-K-E-A-N... juba üksi selles sõnas on suursugusust ja pidu! Hing jääb vaimustusest kinni! Sul veab ja soov läheb täide. Siin see on - ookean, kogu oma hoomamatuses, salapärasuses ja täiuslikus ilus. Ta kutsub sind ja võrgutab, ja vastad kutsele, lähed, jõuad vee piirile ja korraga tõuseb laine, viskub su jalge ette, katab endaga ja... . Sa muutud pisikeseks, keha läheb viimse piirini pingesse ja sa tunned see jõu ees kirjeldamatud hirmu. Sa mõistad, et sa pole valmis. Sa pole valmis saama üheks oma unistusega. See pole õnnest keeldumine, sa lihtsalt ei ole valmis. Sul on mugavam seal, suurlinnas, õhtustes ummikutes, närvilisuses, ootustes, argipäeva halluses. Unistus aga, unistus on kainis! Kuid sama määramatu nagu vastus küsimusele: kas te armastate Brahmsi?

Mulle see raamat meeldis. Ja peamiselt vist põhjusel, et prantslannadest kirjutatakse tihti... eee... sellises, veidi triumfaalses võtmes - naised, kes võidavad alati, isegi kui panustavad nullile ja isegi saatuselt.

Esimesena meelde tulevad: Agnes Martin-Lugand nt: ka kõige keerulisemad ja traagilisemad asjaolud ei pea tähendama alla andmist, kõik õnnestub, kui uskuda ja teha tööd, enda ja endaväliste asjaoludega. Katherine Pancol - täpselt sama, kuid veidi vähem suhkruselt. Ja siis üks minu lemmikuid, Amelie Nothomb nt, kirjutab selgelt ja seda mitmes raamatus, et selleks, et muuta algselt patina näiv seis matiks, peab naine üksnes soovima.

On see kõik tõsi? Väheusutav, eks. Ja Françoise Sagan ütleb selle selgelt välja, kompromissitult ja seejuures äärmiselt õrnalt, õhates peente parfüümide ja udude järgi, et ka prantslannad magavad üksi ja kuidas veel ja hulluvad üksindusest vähemalt sama palju, kui ülejäänud maailma naised. Ka nende sukkade silmad jooksevad vahel, näod on hommikuti loppis, taljed omavad voldikesi ja nad kardavad vananeda.

Ka nemad otsivad stabiilsust ja soovivad, et see stabiilsus vastaks ühiskonnas üldiselt tunnustatud normidele. Kui armuke, siis olgu vanem; kui töö, siis olgu alaline. Kõrvalepõiked kehtivast tavast hirmutavad, sunnivad mõtlema sellele, et midagi on valesti ja tundub, et süüdi oled ikka ise (mis pole ju kaugeltki alati tõde!)
Ka prantslannad tahavad armastada ja olla armastatud ja alati, noh, pole lihtsalt võimalik.

Lisaks sellele astuvad ka prantslannad kordi ja kordi samale rehale, kardavad reetmist, andestavad vähese tähelepanu, petmise ja ootavad tunde kõnet, mille vastus on ammu teada: täna ta jälle ei tule..

Aus siis vist, kuidagi :)

 


laupäev, 2. detsember 2017

Oeh...

Üldse ei mäleta, millal mul viimati selline laupäeva tunne oli nagu täna. Selline, et puh, lõpuks ometi paar vaba päeva. Ja kui pea ei valutaks, võiks ju päris tore olla.

Kunagi blogis mainisin ka, et pean ära otsustama, kas jätkata sissetallatud rada mööda muretult või keerata järgmisest ristist vasakaule, kus uued tuuled ja lahtine kiviklibu. Ma otsustasin, muidugi, teadagi, kapsaaiast kordagi mõtlema.

Laias laastus alustasin oma tööelu keskastme juhina hiigelorganisatsioonis ja see on hea positsioon alustamiseks. Sul on alluvad ja ülemused, mitu korrust kummaski suunas ja erinevalt ehk, kuid kahtlustan, et enamasti siiski, tähendab see seda, et kui sa just päris loll ei ole, ei vastuta sa sisuliselt millegi eest. See eest õppida on soovi korral võimalik.

Omandanud pakutud õppetunnid, otsustasin kiirelt, et hall ei ole minu värv isegi juhul, kui toon järjest justkui paremaks läheb. Lopsakama rüü kasvatamiseks on vaja ruumi, lagedamat kohta marjamaal ja nii ma tegutsesingi aastaid omal käel ja seda üsna edukalt.

Ma hindan stabiilsust ääretult ja...
Ja vaatamata sellele on midagi, mis aeg ajalt kihelema hakkab ja mõõtu võtma ning rammu katsuma sunnib, seejuures - peamiselt vist endaga.

Aga kas sa seda suudad?  

"Üks targa inimese tunnus on oskus hinnata enam vähem adekvaatselt erinevaid enda käsutuses olevaid ressursse" Tilda, blogis, kunagi varem. 

Ma tean, et ma olen hea spetsialt. Ja ma ei viitsi ammu enam isegi moe pärast vaielda vastu tuttavate naljadele, et ma olen sündinud marssalikepikesega käes. Kui, siis ainult asupaiga küsimuses, minu meelest pigem hinges, seal, kusagil, kõrisõlmest natuke madalamal. 

Iseasi, kas ma oskan seda kasutada. Või palju selleks jõudu kulub.

Üks asi on...
... teha otsuseid olles otsuse tegemiseks vajaliku info ise kokku kogunud ja kolm korda üle vaadanud ja hoopis teine asi siis, kui info kogub keegi teine;
... selgitada enda personaalseid otsuseid ja hoopis teine asi on põhistada kellegi teise omi;
... teada, et ühel ja samal võrrandil võib olla mitu õiget lahenduskäiku ja teine asi on leppida sellega, et teise inimese ajukäärud ei ole sama mustriga mis mul;
... teada, et efektiivsus on suurem, kui juht juhib, mitte ei püüa võimalikult palju ise ära teha ja teine asi osata seda elus rakendad
... ja nii edasi, pikalt.

Meeskond. MEESkond. Ammu välja kujunenud isiksused ja iseloomud. Egod, mis juba üksi töö iseloomust ei ole väiksed kordagi. Mul on kulunud mitu kuud, et hakata eristama nägusid ja käekirju, vaatamata sellele, et tean neid inimesi aastaid.

Kapsamaa on kive täis.
Ma ei oska usaldada ja tööd jagada.
Ühelt poolt teadmine, kuidas , teiselt poolt - ka mul on omad harjumused ja mis siin salata, tarakanid ja mitte vähe.

Mõttes korrutan mantrana mulle adekvaatsetena näivate inimeste kinnitusi, et loomulikud protsessid, mu kepike on täpselt paras ja õigetpidi peos ja siis...  kahtlen... kahtlen koguaeg ja kõiges. 

Tõsiselt kaalun eneseabiõpikute laenutamist ja lugemist, teate küll, sarjast "Kuidas saada mehele", "Seitseteist asja, mida õige juht kunagi ei tee"/ "... alati teeb" vms.


Ühesõnaga, nii raske on.
Õhtuti vaatan lapsega koos multikaid ja meisterdan nukudele kleiti, rohkem ei jaksa midagi.
:) 

pühapäev, 26. november 2017

Maast ja ilmast

Pinterestist, autorit jälle tuvastada ei õnnestunud
Eelmise nädala öökülmadest oli küllalt, et kõik elusloodus peale muru, surma saaks. Nüüd, kui soe on tagasi, näib maailm väga imelik: talviselt paljad puud ja kevadiselt roheline muru, mis lõhnab kord seente, kord kevadise tuule järgi. Öösiti hõljuv delikaatne udu ja summas meenutab see kõik läbi aegade kaunimat postapokalüpsist, just kui pomm oleks plahvatanud ja hävitanud kõik põhjuslikud seosed, ülejäänu aga jäi.
Äkki sealt siis see kevade hõng: uued põhjuslikud seosed poevad maa seest välja muruga koos.


Kuna eilseks (peale kahte nädalat suremist, lonkamist ja kirjalikult rääkimist) oli selge, et sel korral angiin mind ei tapa, käisime surnuaial - hingede aeg ikkagi. Lisaks meile oli surnuaial UFO. Õigemini lendas kohale vilgutades punaseid ja rohelisi tulukesi. Seisime näod taevasse ja vahtisime. Kõigepealt tegime nalja, et ju siis ebaõnnestunult maandunud tulnukad on ka kusagile siia maetud. Siis arvasime, et see droon on kaameratega - keegi filmid surnuaiatulukesi - saame aru. Siis otsutasime, et ikkagi UFO ja millal nad juba maanduvad ja tseremoodiaga pihta hakkavad - tulnuka matus, me tahame näha!
Samal ajal droon tõusis üha kõrgemale, kuni lõpuks kadus pilvedesse, meie seisime veel kaua nägudega taevasse.

Õhtu poole käisime kinos. "Pettson ja Findus: Maailma parimad jõulud". Ma olen varem paar korda pidanud samasisulised etenduse ära kannata ja seepärast lootused ei olnud suured. Mulle millegi pärast ei meeldi need Sven Nordqvisti lood iseenesest, ei viitsi isegi mõelda miks. Üksildane vana mees ja kass, noh, kuidagi. Aga multikas oli aus, üllatavalt vaadatav. Ilus graafika, hea muusika. Soe ja sõbralik huumor. Ja kass, lõppude lõpuks.


Muide, minu kass magab praegu kahe tooli peal korraga. Õigemini ripub kahe tooli vahel nagu jäme karusnahkne sild.