esmaspäev, 16. aprill 2018

"Target" 2011


Vaatasin eile õhtul filmi mida ma ammu vaadata tahtsin - keegi soovitas peale mingit veidrat vestlust eee, isiklikust vabadusest, vist. Ja Sorokini pärast ka veidi. Kui juba, siis panen mõtted kiiruga kirja, vormistama ei hakka - pesu on vaja nööri pealt tuua ja kass sööta jms, sry. 

154 minutit  pikk film on kaunis, suurem jagu kaadreid on fotod. Zeldovich näitab üles täiesti erilist tundlikust naise ilu suhtes. Mida meestega juhtub harva. Ma pean silmas, et mehi, kes lisaks rindadele ja noorele nahale märkavad, ma ei tea, looduse poolt loodud täiuslikust, mingit harmooniat, ma ei tea J, on vähe. Zeldovichi filmi vaadates mulle tundus, et tema NÄEB. Näitlejannad on hästi valitud. Nägudega nagu Bellucci või  Drubich – nägudega, millest ei saa küllalt, milles on midagi kätte saamatut, käest libisevat, midagi, mida ei ole võimalik meelde jätta. Näod nagu suurmeistri kunstiteosed – võibki vaatama jääda. Seejuures, esmapilgul, süvenemata ma nimetaks neid pigem mõõdukalt ilusateks. Millest ma järeldan, et nende ilu ekraanil on oskuslike filmitegijate (režissöör, operaator, kunstnik jm.) töö. Neid on näidatud parimal võimalikul moel. Nende (naiste)  ilu fenomen on välja toodud eraldi kategooriana publiku mõjutamiseks – ma olin absoluutselt lummatud.

Film on tihe, liiga palju informatsiooni. Väga palju futuroloogilisi ideid, situatiivseid, palju vihjeid, avatud küsimusi, lisaks tsitaadid, allusioonid kirjandusele, minule peamiselt vaid vaevu mõistetavad (kultuuri küsimustes vähe haritud, mhm), rääkimata sellest, et ma üleüldse püüan filmist tsitaate halvasti, mul on aju kuidagi teisiti ehitatud. Kuid – intuitiivselt aju siiski registreerib viiteid, mh märkasin muusikaski viiteid klassikale ja veel midagi, ühesõnaga: informatsiooniküllus on nii suur, et aju tahaks plahvatada. St, ma räägin just sellest – diferentseeritust. Sest igal sekundil vahetuvad imelised kaadrid ju lisaks, maastikud, kostüümid, naised, pepud, surnud hobused, kohevad seelikud…  Ühesõnaga – sõnumi mahu üle norida justkui ei saa – ei saa olla liiga sügavat sõnumit. Kuid antud juhul mu meelest oleks võinud valida. Nii palju kõike on liiga palju.  Muide, mu eredaim mälestus „liiga paljust“ on filmist „Päevade vaht“ – ma isegi proovisin mulje üles kirjutada, aga ekraanile sündis vaid mõte „liiga palju“ kõigis võimalikes sõnastustes.

Siis peamine – sisemisest vabadusest. Kuna tegu on muinasjutt-filmiga, siis filmi tegelased ostavad endale selle vabaduse imelisel kombel raha eest. Mis juba iseenesest on kaasus – sest selge ju, et sisemine vabadus on igaühe sees, nagu jumal ja kui soovi on – issand, võta siis ja kasuta. Seda ei saa osta – see on oksümoroon.  Mis tähendab, et tegelased on nii või teisiti ebaküpsed isiksused. Nad on seal sellised: majanduslikult kindlustatud, edukad, vanadust kartvad, õnnetud, igavlevad, imet ootavad. Ja siis – omandades vabaduse, nad tajuvad kergust, energia ülejääki, nad hakkavad armuma, seksima, peolauas endale kompotti pähe valama, tõde välja ütlema, provotseerima, tapma jms, st „šablooni murdma“,  „piire ületama“. Lisaks eufooriale tekib neil suht kiiresti ka kabuhirm mõistmatusest: mis toimub, mis saab edasi. Ma ausalt öelda sattusin segadusse. Mulle tundus, et see tüüp inimesi  - edukaid inimesi, kes ei tea enam, mida endaga peale hakata (tead seda väljendit: vaakum valutab)  - on nüüdseks peaaegu kadunud juba. Mulle tundus, et need inimesed ei huvita enam ammu kedagi.  Ja et isikliku vabaduse küsimuski on täna juba teisiti sõnastatu. Et mitte enam kus on ja kuidas saavutada, vaid kuidas seda kasutada. Küsimus on selles, kuidas jõuda tõeste proportsioonideni: kui palju seda jumalat on minu sees ja kui palju väljas. St vabadus pole enam ammu pidu või ime. Vabadus on valik, vastutus, vaimujõud, mugavustsoonist väljumine, mingi kõige peamine katsumus. See mõte on liiga suur, et see lõpuni välja kirjutada, aga lühidalt, vabadus ei ole see ega selleks, et endale või kellelegi kompotti pähe valada, vaid kuidagi kohmakalt väljendudes: selleks et loobuda, kasvõi selle sama kompoti valamisest. Ma saan aru, et film on sellest,  et kaugelt mitte kõik ei ole valmis (sisemiseks, täielikuks, jumalikuks ms) vabaduseks. Aga ma päriselt ei saa aru selleks, miks sedavõrd lahtised pead nagu Sorokin ja Zeldovich raiskasid selliste inimeste peale hunniku enda ja siis veel 154 min minu aega ka. Kusjuures, filmis on konkreetselt maha märgitud, millised inimesed on valmis selle kõigega rinda pistma – nii et küsimus ei ole ka piiride kompamises. Et siis, teema aktuaalsus on minu meelest küsitav. 

Veel. Filmis on palju seksi. Aga mitte kriipsugi üleliigset. Aga kogu seks terves filmis on tagant, nö näota.  Ehk siis puhtalt meeste fantaasia: et naine käpukil ja soovitavalt veel, et oma naine oleks kõrvaltoas ja oleks oht, et satub peale. Ehk siis porno, aga disaineri pitsatiga, filmitud kunstipäraselt, kaunilt, huvitavalt. Ja ei mingit seost armastusega.  See et uus armuke lõi filmi lõpuks oma ihaldatud vastu pead ja jättis surema – ei üllatanud. See on nagu nõrgas detektiivis – kui sa juba alguses mõistad, kes on mõrtsukas. Mu meelest on seksil selles filmis täiesti konkreetne osa, see on üks marker mis harmoneerub teistega täielikult: näitab, et tegelased „ei ole valmis“.
Loo peategelane Zoja räägib oma seksuaalse fantaasia: tema seisab käpuli, ja kaks meest vägistavad teda jõhkralt. Jällegi, ma ei usu sellist naise fantaasiat. See on mehe fantaasia. Režissööri ja stsenaristi oma. No tead küll: „naistekas“ – ni filmi kui raamatu kohta. Vot see siin siis on meestekas samasuguses negatiivses mõttes.  Sest siin on näidatud puhtalt meeste viis tajuda ja huvituda/ erutuda. Ja panna see naise pähe on minu meelest ehk katse kasvõi väljamõeldudki maailmas leida endale sobiv neurootiline seltskond. Vot. Ma hetkel rohkem ei oska. Mu meelest on see päris hea kino.

14 kommentaari:

  1. Ma olen üsna kindel, et "vägistavad kaks meest" on reaalne naiste fantaasi. On selliseid naisi.

    (Tõid pesu ära?)
    T

    VastaKustuta
  2. Sõna "käpuli" kordumine tekstis ajas segadusse. Tahtsin öelda, et sisemise vabaduse kohta vaata seda filmi: https://www.imdb.com/title/tt1227796/
    T

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Hommikul ma ei saanud, mõtlesin. Aga ma siiski jään arvamuse juurde, et kui naine erutub kujutades end vägivalla ohvrina, siis enamasti on see märk mingist tohutust kriisist, sellest, ta pole võimeline võtma vastu adekvaatseid, sõltumatuid otsuseid; hindab olukorda valesti, mis võib tuua kaasa selle, et temast saabki ohver. Selles mu arvamus mde, langeb filmitegijatega kokku: peategelase „fantaasia“ saab filmi lõpuks teoks, ta vägistatakse täpselt nii nagu unistas, peale mida ta hüppab rongi alla.
      Ja veel, nii üldiselt, filmita. Ma usun umbes nii, et selle järgi, kuidas inimene käitub seksis, saab öelda nii mõndagi tema tervise kohta. Mida formaalsem seks, mida suuremat tähtsust omab selles „pilt“, mõttes see, kuidas see _paistab_, mida rohkem rollimänge – seda kehvem, st anamnees. Vähem taktiilseid aistinguid, soov kutsuda voodisse kolmandaid, paluvad kedagi vaadata, filmida, hakkavad igast ülielusuurusi kummist riistu teineteisesse toppima, seks rõdul, lahtisel aknal, et keegi mööduja märgata võiks, kui neil on vaja rihmu, käeraudu, nuute, jänkusabasid ja nii pikalt edasi, kogu see krempel, siis see minu meelest kõige sagedamini on mingi kriisi sümptom. Sümptom sisemise vabaduse defitsiidist. Tihti arvatakse, et see kõik on „vahelduseks“ ja erilise (peene) maitse tunnuseks, ma arvan, et enamasti ekslikult.

      Ma vist vaatan selle teise filmi ka

      Kustuta
    2. A ja vist on nii, et on erandeid. Nt mingi nn noorteaeg, kui lihtsalt proovitakse kõike, uudishimust, vajadusest mõista jms.

      Kustuta
    3. Sandra Jõgeva kirjutas kunagi oma domina-karjäärist, et tema teenust tahtsid tüüpiliselt mehed, kes oma avalikus elus olid juhtival kohal. Tema juures käisid nad puhkamas: see rollimäng oli eelkõige vastutuse äraandmise rollimäng (kogu vastutus on BDSM-mängus domineerival poolel - ta vastutab üleni teise poole naudingute eest ja peab hästi tähelepanelik olema).

      oleks loogiline, et ka naistel on sedapidi: kui neil on muus elus liiga palju vastutust, siis seksimängudega saab ajutiselt vastupidi olla, puhata ühe rollimängu ajal oma argirollidest.

      keegi refereeris ka kunagi, kuidas üks BDSM ringkonna inimene kritiseeris just sellest aspektist "hallide varjundite" meeskarakterit - et kui ta nagunii on kogu oma elus võimukas ja juhtpositsioonil, siis miks ta peaks ometi ka eraelus seda tööd edasi tegema, nagu teeks ületunde - ja et see ei olevat usutav.

      Kustuta
    4. Nõus, absoluutselt. Ma olen suht kindel, et naistel on sarnaselt. Ainult et mina kirjutasin paaridest, kes on x-aega koos elanud ja siis korraga avastanud, et tahaks rõdul seksida nt. Vaatega linnaliinibussijaamale nt. Samas - no domina juures käijatel võib ju ka vabalt kriis olla - no ei jaksa koguaeg juhtida, pinge on suur.

      Kustuta
    5. aga võib olla ka rutiinne abiventiil, ilma kriisideta - no umbes nagu kontoritöötaja teeb õhtul sörkjooksu, et lihased kängu ei jääks ja et ka füüsilise liikumise pool oleks elus olemas.

      Kustuta
  3. Tõin ja krt, praegu tuli meelde, et ema toodud petuuniad jäid trepile (milleks ta nad üldse tõi??). Aga kassi söötsin ja käisin saunas ja lugesin lapsele. Kohe toon petuuniad ja siis magama. Filmi ei jõua.
    Fantaasiatest hommikul. Võib-olla.

    VastaKustuta
  4. kõike seda nägid filmis? huvipärast vaatasin filmi üle. ei meeldinud, y kategooria film. mulle meeldib kui sa elust kirjutad. tahaks teada, miks sul meest ei ole. ja kas lapsel isa on.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma ei tea, mida sulle vastata :)

      Kustuta
    2. Ja no muidugi oleks veel vaja teada, kus paikneb sünnimärk. Või kui palju aastas teenid. Ja mis autoga sõidad.
      Jeerum.

      Kustuta
  5. Kas mitte üsna paljud inimesed pole üpris mitmel korral oma elust teatud kriisis, ja kas see pole mitte normaalne?
    Pea iga elumuutus toob kaasa või on tingitud kriisist ja mõnikord tuleb kriis sellest, et elu ei muutugi.

    VastaKustuta
  6. Muidugi on ja muidugi on. Ainult et see siis sellegi poolest on kriis ja mitte gurmaanlus.

    VastaKustuta