kolmapäev, 3. jaanuar 2018

Et siis 2018.

Jõulud ja aastavahetuse lähenedes tõuseb mul lisaks ärevuse tasemele kusagil hinges soov kõigile jõudu ja vaprust soovida.  Sest see on aeg, mil peab kohutavalt palju. Igasuguseid asju, alustades jõulupidudest, nii lapse kui enda omadest kuni heeringa puhastamiseni kolmekümne esimesel. Peab, sest tavad ja kombed, ei taha lapsest inimpõlgurist metslast kasvatada, ei taha kedagi solvata. Ma valetaks, kui ütlesin, et pühasid üldse ei naudi, kuid peab siiski üle mõistuse palju. Tõe huvides olgu öeldud, et ma armastan esimesi jaanuare. Tunne justkui peale õnnestunud revolutsiooni. Despoot on langenud, normid on põranda alla pagendatud. Linn on tühi ja lõpuks saab lihtsalt olla.

Mul oli sel aastal teisiti kui tavaliselt. Ma ei suutnud meenutada, millal see oli, kui ma viimati jõulude ja aastavahetuse paiku tööd tegin. Ikka alati puhkus, nii 20-st ja kuhugi uude aastasse nii, et jääks piisavalt aega pidustustest toibumiseks. Sel aastal töötasin sajaga, punkt jõuludeni, punkt pühadest pühadeni ja täna hommikust suure hurraaga edasi ja hakkasin enne saunas mõtlema, et väga hull ei olnudki. Polnud aega põdeda. Enne jõule olin nii hõivatud, et isegi lapse muusikakooli jõulukontsert tundus meeldiva hingetõmbepausina.

Linna pealt juhuslikult ostetud nulust poole kaunistas laps kahekümne kolmandal ja teise poole kaunistasime koos kolmekümne esimese hommikul. Sai täitsa kena. Mingis meeltesegaduses magamistuppa toodud kuuse viin küll homme välja, pesukummut on juba paksult okkaid täis.

24. magasime. Magasime nii, et magasime sisse ja jõudsime ema poole pmts ajaks, mil teised lahkuma hakkasid. Ja oli ok, kõik said läbi kallistatud, sõime kõhud täis ja pesin poolteist tundi nõusid ja igasuguse irooniat: ema pisikeses köögis, mina pesin, tema istus ja jutustas ja me pole vist aastaid nii hästi saanud rääkida. Päriselt soe tunne jäi.

Järgmine päev käisime teises kohas kallistamas ja seal ka söödeti ja pakiti kaasa ja nii meil kodus jõululauda polnudki. Palju sa hing jaksad, elasime lapsega veel mitu päeva keefiri dieedil, et toibuda kõigest, mis pühade puhul sisse sai söödud.

Aastavahetuseni jälle tööl ja siis ta juba tuligi. Heeringata kuidagi. Traditsiooniselt õues, linna kuuse all, kõiki tuttavaid ja pooltuttavaid ja võimalik, et sekka mõnd kontvõõrastki kallistades. Edasi küll sissisime salaja koju, lapsel jäi tema enda poolt pikalt planeeritud lõunauinak kuidagi ära ja nii ei saa ju rallit sõita. Jalutasime küll pikalt, ja üldse, me oleme nüüd nende vihmasadudega spontaanselt mitu korda pirukate ja kakao piknikul käinud, Ülejõe pargis ja Toomemäel, korra isegi metsas. Ja ... nautinud. Hiljuti kelkisin kellegi blogi sabas, et meil, meil on lumi maas. Noh, enam ei ole, aga hetkel veel ei häiri.

Ja... Ma tahtsin öelda vist, et hea on. Puhkuseni on nädal ja ...
Täna hommikul olin küll pidur. Hommikul lapsega lasteaega, vaatasin, et meie maja otsas tuled ei põle, ah, ah, pühad. Elukiire, lapsega raamatupoodi - "Võta tibu kõike, mis sul vaja on, jaa, see värviraamat ja see pusle, jaa, võid võtta uued vildikad ja selle ja need ka - mul on koosolek ja nõupidamine,  sa pead ligi neli tundi üksi passima..." Ja siis lendan viimasel minutil nõupidamisruumi, lükkan tel hääletu peale ja jään kuupäeva vaatama - 2. ju! Ei ole püha! Ja ma ju olen tööl, ei ole ju püha! Ja kurat, oli jah mingi kiri, et koolivaheaeg, lapsi aias vähe - valverühm maja teises otsas...

Rohkem vist ei oskagi.

Head uut aastat!
Ja ärge kartke kedagi!

6 kommentaari:

  1. Oiii, mina olen ka esimese jaanuari usku.
    Super sulejooksu uude aastasse, armas Tilda!

    VastaKustuta
  2. Hyvää uutta vuotta.

    VastaKustuta
  3. Head uut aastat, minu lemmikblogija!

    VastaKustuta
  4. Head uut aastat!
    (Ma ei teadnud, et sul teisi on)
    :)

    VastaKustuta