neljapäev, 12. oktoober 2017

Hästi läheb...

Pinterestist, autorit nime ei leidnud.
Mul on puhkus, kaks nädalat sai täis, täpselt nädal on veel ees. Sel korral trehvas hästi, sügisel on palju teha.

Harjuda lapse huviringide graafikuga! Ma olen sellest sordist, kel võtab aega, et harjuda, et ükspäev on neli viisteist ja järgmisel pool viis ja kolmandal kell viis, et ühte kohta on vaja tenniseid ja teise kohta sporditosse. Et trenni päeval tuleb toidupoodi jõuda kindlasti enne - hiljem ei jõua juukseid piisavalt kuivaks föönitada. Et bändiproovi päeval peab lasteaia ja proovi vahel sööma, et...
Muusikakooli vestlusel teatas laps, et sel aastal soovib ta mängida kontrabassi, harfi või vähemalt kannelt. Lõpuks leppisime kokku, et jätkab sel aastal flöödiga, järgmisel aastal mõtleme veel.

Aed ära koristada! Õunaaasta, varusin mahla ja ülejäänu vedasin komposti.Sahvrisse söömiseks olen vaid "Kuldrenetti" korjanud, teised talvekad olid veel toored. Üldse oli väga imelik aasta. Säilituspirn sai valmis augusti algul, suve oma aga nüüd. Ploomid olid veel päris rohelised, kui puu lehed juba maha viskas. Ja nii nad seal siis rippusidki, raagus puu otsas, kuni lõpuks ikka kõlbasid süüa.... Kasvuhoone on veel koristamata ja muru peaks veel vähemalt korra niitma.

Kodu koristada! Pesin aknad ja kõik, kõik, kõik, andsin ära lapse väikeseks jäänud riided, sai parem küll. Mul on saunahoone remont lootusetult toppama jäänud - no ei viitsi tegeleda, st, kõik funkab, kuid sauna eesruumi ja külalistetoa seinad ja põrand on tegemata. Samas, praeguseks on välja kujunenud, et mina käin selles suures tühjas suure aknaga ruumis joogat tegemas, laps zumbatamas. Hetkel mulle näib, et nii on see ruum meile palju vajalikum, külalisi käib meil harva. Samas, eks põranda ja seinad võiks ikka lasta ära teha...

Lugeda! Ma olen lugenud hunniku häid raamatuid, muljetada tahaks, peas mõtlen blogivormis, aga puhkus on ja... võimalik, et kunagi.

Joosta! Sügis on kõige mõnusam aeg joosta. Sel aastal on kuidagi hea rütm ka sees - pistan lapse muusika- või spordikooli uksest sisse ja kuni ta seal, khm, ärge lööge - areneb, saan mina täpselt oma tiirud tehtud.

Istuda maja trepil, juua liitrite kaupa auravat teed ja olla tasa! Vaadata, kuidas õhtud muutuvad üha kargemaks ja udu saavutab sellise tiheduse, et sellest saaks juba kududa esimese, päris kaalutu ja kõige hõbedasema võrgu. Veel kuu aega tagasi olid pilved nii madalad, paksud ja kohmakad, et neid sai käega haarata ja tirida alla poole, nüüd muutuvad järjest õhemaks, läbipaistvamaks ja kõrgemaks tehes teed lõunasse (üle minu maja katuse ida poole tegelikult) lendavatele lindudele. Liblikad veel lendavad, kuid on juba unised ja  muutuvad tihti otse lennu pealt kollasteks kaselehtedeks, mis vastu maad pudenevad.

Kuulata! Metsas võib juba kohata niisugust vaikust, mille peale tekib miskipärast alati tunne, et vaja oleks vabandada. Ükskõik mille või kelle ees. Kerged ja kohati süüdimatudki mõtted, mis sündisid peas suvesoojas ja vahel, kõige ebasobivamal hetkel sealt väljagi pudenesid, on muutunud tüüneks, omandanud kaalu ja lihtsakoelisuse otsekohesuseni välja, keerduvad kerra ja veerevad koos kärbestega magama, kuhugi aju kõige pimedamasse nurka.

Oktoober on aeg, kui suhkrut tee tassis segatakse kauem. Mitte viis minutit kauem, nagu novembris, vaid nii, mõned lisatiirud sinna ja siia.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar