esmaspäev, 25. september 2017

Õuntest ja inglitest

Tööpäeva lõpp, lapsega kohvikus, ootame. Rahvast on palju, naaberlauas istuvad silma järgi otsustades perekond, ema, isa ja kaks tütart, kõik kenad ja klannitud, ajavad rahulikult juttu.
Minu _juuksekumm_kadus_jälle_ise_ära - sasipäine ingel jälgib neid pikalt. Ootab ära hetke, mil kõrvallauas istujad teda vastu vaatavad, naeratab ja ütleb neile:
- Aga mina oskan nii! - mispeale ajab silmad punni ja nina juure juurde kokku, torkab kaks sõrme suhu ja venitab suud kõrvuni, millest pisikesed roosad kõrvad iseenesest peast eemale kikki lähevad - täielik Gwynplaine ja seda nimetatu kehvamatel päevadel.
Tõmban last varrukast, punastan ja hõikan:
- Laps!
Ingel võtab sõrmed suust ja tardub mõneks sekundiks, siis vaatab korraks mind ja teatab kõrval lauas istujatele valjult:
- Mu emme oskab ka niimoodi teha!

**
Jalutan lasteaeda. Tänavanurgal põrkan vaata ette kokku kahe ehk algklasside ealise tüdrukuga, kes karjuvad:
  - Appi! Ta pillub meid õuntega!
Tüdrukute järel jookseb poiss.
Küsin:
- Noormees, miks te tüdrukuid õuntega loobite?
Noormees mõtleb hetke ja küsib vastu:
- A mis nendega siis teha?
- Õuntega?
- No jah, õuntega ka.
- Ma saan aru...
Poiss vaatas mind heakskiitvalt:
- Hea, et saite...
Poiss tõmbas kopsud õhku täis, röögatas haiget saanud Tarzani moodi ja jooksis edasi tüdrukute poole, kes teda järgi ootasid.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar