laupäev, 4. märts 2017

Neil Gaiman "Eikusagi"

Hirmus huvitav ja jube ilus

Ma pean ütlema, et ega ma suur fantasy sõber ei ole, õigemini, kui loen, siis naudin aga üle ühe raamatu korraga ei kanna. Kuid  Gaiman võlub jätkuvalt. "Eikusagi" on ilus ja see ilu on eriline. Tim Burtonlik minu silmale eelkõige.
Kirjanik kallutas peeglit ning peegli pinnalt maha valguvast Londonist voolis linnale järje, sepistas täisväärtusliku maailma, mis on ühteaegu veider ja salapärane, meelitav ja hirmutav. Viktoriaanlik, hüpnotiseeriv. Linna, kus on oma võim ja seadus, ei ole raha, kuid see eest sõnad maksavad. Siin toimub palju kummalist - maagia ja võlukunst on iseenesest mõistetavad. Linn nagu Ukse silmad - silmad, mis meenutavad küütlevat opaali, värvilised sädemed lendlevad, et kustuda hetkega ja süttida taas. Keegi, kes neisse korra vaadanud, ei suuda pilku pöörata, rääkimata sellest, et neid unustada.

 Alumises Londonis elavad inimesed, kes on millalgi elust välja kukkunud, ajas ära kadunud. Nad on... väga inimlikud. Igaüks meist suudab mõista Ukse leina ja kättemaksusoovi või vana lord Bailey nostalgiat ülemise Londoni lärmakate tänavate järele, mille asemel nüüd ilmetud kontorihooned, mis õhtuti vaikseks jäävad. Saame aru markii de Carabasist, kellele ei meeldi hüvasti jätta ja Kütist, kes on valmis tegema mida iganes jõudmaks oma unistuseni. Mind liigutas kõige rohkem vist hr Croupi ja hr Vandemari sõprus, nende siiras vaimustus üksteisest.

Raamat on üsna verine, kuid kurjad on siin naeruväärselt verehimulised, sedavõrd üle võlli, et ei tundu hirmsana, pigem on nad multifilmilikult "hirmsad". Kogu raamatu jooksul ei olnud mul kellestki kahju.

Ainuke tõeliselt negatiivne tegelane on ingel Islington, ma eelistaks iga kell Mefistofelest, või, ma ei tea, nt seriaali Lutcifer on tema kõrval jänku. Üldse, raamatus on palju viiteid nii maailma kirjandusklassikale kui Londoni ajaloole, autentsed kohanimed, pm ja lihtsalt sõnastatav mõte. Mõte, et see, kes avab uksi, üha uusi ja uusi, leiab varem või hiljem sellise, mis viib ta muutuste teele, uude maailma, maailma, kus ta tunneb end mugavalt ja vabalt. Ole vaid mees ja tee see samm. Üks või kaks või mõnel juhul ka mitu.

Raamatu peategelane Richard tegi selle sammu poolkogemata, aidates haiget saanud tüdrukut ja kogu ta elu muutus tundmatuseni.

Paari asja üle võiks ju ka viriseda, osade tegelaste motiivid jäid arusaamatuks, mõned suure potensiaaliga tegelased jäid lahti kirjutamata, teised arenesid vähe. Ukselt oleks oodanud rohkem nooruslikku hulljulgust, Richardilt ka midagi, tema katsumused ei jooksun tühja, ta muutus, minu meelest paremaks, kuid oleks tahtnud... mida :) ...- suuremat mehisust raamatu lõpus? Umbes, et näputäis soola sinna, terake pipart teise kohta, aga ega muidu viga ei olnud.

Üldiselt ma arvan, et ikkagi maksab. Joonistada uks suvalisele seinale ja koputada, võib juhtuda, et teile  avatakse.

*
Nagu ma eile ühes kohas ütlesin juba, olen hakkanud öösiti krabistavaid rotte teretama. Nad pole mulle vastanud, veel, aga proovima peab. Äkki kunagi veab. 




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar