H.P. Lovecraft "Hullumeelsuse mägedes", II katse

Nagu ma ükspäev ütlesin, minu tassike teed see raamat ei olnud. Esimene ja peamine emotsioon, mis mind peale läbi lugemist valdas oli pettumus. Kuidagi hästi konkreetselt. Minategelane lubas, korrates seda ikka ja jälle, et ta kohe räägib, midagi, mida ta rääkida üldse ei taha, hirmsa, verd tarretama paneva saladuse ja mina ootasin, närides end kannatlikult läbi lehekülgi täitvate olustikukirjelduste ja... noh, koopas elav limakoll.

Raamatu süžee on kesine, tõeliselt kipakas karkass, kuid atmosfääri osas on meistri kätt tunda küll - vaieldamatult. Olustikukirjeldused on vägevad. Mastaapsed ja irreaalsed nagu narkouni või hallutsinatsioonid. Kaunid ja valusalt eemale tõukavad. Taevasse kõrguvad teravad mäed, surmvaikne lagendik ja jää alla mattunud Muistsete mahajäetud linn, meile mõistetamatu mõistuse poolt loodud.  Muistsete tsivilisatsiooni ajalugu, mida tegelased seinamaalide pealt lugesid, oli lugu loos, väga hea, detailselt välja kirjutatud lugu seejuures. Lõhnad! Ja siis veel monstrumid, keda polnud näha kuni päris raamatu lõpuni, kuid kelle olemasolu oli pidevalt tunda. Nad just kui piilusid või varitsesid ja koguaeg oli tunne, et kohe kohe hüppab välja ja on lõpuks õudne ka.

Aga ei olnud.

Jutustamise viis väärib äramärkimist. Selline - pseudodokumentalistlik. Minategelane justkui pihib, püüab varem varjatu avalikustamisega hoiatada või manitseda inimesi mitte minema uuele ekspeditsioonile samasse kanti. Jutustus on kronoloogiline, tugineb päevikule (päevikud ei valeta!), sisaldab palju bioloogiliste ja geoloogiliste faktide kirjeldusi, viiteid reaalsetele kohtadele ja isegi inimestele. Ühelt poolt näitab see kirjaniku suurt teadmiste pagasit, teiselt poolt moodustab kujuteldava silla reaalse maailmaga ja seda nii hästi, et kohati on raske uskuda, et tegemist on siiski väljamõeldisega.

Olen lugenud arvamust (kus täpselt, pole enam aimugi), et "Hullumeelsuse mägedes" on Lovecrafti sõnum Freudile ja viimase õpilaste, kes umbes samal ajal (20. saj. algus) töötasid välja psühhoanalüüsi teooriaid, õigemini vist aastaks 1930 hakkasid need juba laiemat kõlapinda omandama. Lovecraft oli selgelt psühhoanalüüsi vastane ning olevat tahtnud öelda, et ehk ei maksa, nt igasse nurka taskulambiga tuld näidata. Vana linn - labürint, assotsieerub inimese ajuga, mille sügavustes elavad sellised monstrumid, kelle lahti laskmine on ohtlik või vähemalt ebamõistlik. Mäed aga võivad siis olla lubatud ja keelatud teadmiste piir, mille taga on hullumeelsus. Selliselt omandab raamat minu silmis hoopis teistsuguse, hoopis suurema imetluse. Siis on see peen, lausa filigraanne viis väljendada arvamust.


Nii, no sai justkui parem, kui eelmine :)