See raamat on mul hetkel teisel kohal hetkel lemmikutest talve kirjeldavatest teostest (esimesel on Tammsaare "Varjundid"). Sellega saab praktiliselt talve välja kutsuda. Leheküljed õhkavad pakast, vaoshoitust ja puhtust.
Teiseks, selles raamatus on nii vähe paatost, kui vähe üldse olla saab. Näed - siin on jumalad, kes kedagi ei huvita. Nad müüvad ennast raha eest, töötavad taksojuhtidena või tapamajas, vestavad lugusi ja teevad kelmusi. Nad kardavad, vihkavad, mäletavad. Nad surevad. See maailm ei vaja jumalaid. See maailm vajab inimesi, kes oskavad piiri pidada, oskavad surra siis kui selleks on aeg, oskavad ära kinkida kallihinnalisi talismane, oskavad öelda õigeid sõnu. Inimesi, kes oskavad elada. Gaiman on kaunis.
Ja tohutult professionaalne.
Kunst kunsti enda pärast. Raamat oli üllatavalt lihtsalt ja kiiresti loetav - tänu looja professionaalsusele on toode meeldiv kasutada. Ameerika. Ameerika on kujutatud eredalt, kontrastselt. Kiirteed ja külavahe teekesed, autod, motellid, suur- ja väikelinnad - kõik on veidi utreeritud, "fotošopiotud" kujund "jumalale lootvast riigist". Meie jaoks, ameeriklased ehk tunnevad ära nii oma jutusaadete kangelased, vanade autode hinnad kui ka KFS kiirtoidukoha interjööri. Väga hea, ainult et... milleks? Heatahtlik paksuke politseinik väikesest vaiksest linnast, must FBI lambaid täis Minivan, purk Budweiserit mägimajakese trepil Utah` osariigis - kõik on just kui sirge ja loogiline, parimas Hollywoodi traditsioonis.
Stop, aga see, maagiline realism. Jaa, seda on siin küllaga. Siin on nt jumalad. Kui väliselt ei erine siinsed jumalad ameerika tavakodanikust karvavõrdki, siis seesmiselt on puhas inimmõistusele kättesaamatu jumalik alge. Sedavõrd kättesaamatu, et suurema osa ajast ei ole selge, mida ja milleks jumalad teevad, miks kõik on nii ja mitte nt teisiti. Ootasin, et raamatu lõpus saab kõik (kuidagi, jumala abiga nt) selgeks kuid asjata. Tõesõna: "Oh seda Jumala rikkuse ja tarkuse ja tunnetuse sügavust! Ei suudeta uurida tema kohtumõistmisi ega jälgida tema teed!" (Pauluse kirjast roomlastele, 11:33).
Jumalad siis. Germaanlased, skandinaavlased, keldid ja hindud. Mustanahaliste orjade ja inimsööjatest aleuutide pisikesed jumalad. Slaavlased on esindatud läbi Chernobogi ja mingisuguste õdedega (??). Oot, aga olümplased? Rooma panteon? Ameerikas on ju itaallasi küllalt, küsige või... ma ei tea, Chicago gängsteritelt. Sumeri jumalad, hiinlased ja jaapanlased? Ja Jumal nendega, nende surnutega. Kus on elusad? Kus on Višnu avatarid, Allah ja Kristus, lõppude lõpuks? Aa, need oleksid poliitiliselt ebakorrektsed. Samas, Zelaznyt, kellele kõne all olev raamat pühendatud, see küll ei ehmatanud.
Ühesõnaga. Peamine raamatus tegutsev jumal on keegi Wednesday, segu professor Wolandist ja doktor Hausist, ülepea salapärane, tume ja küüniline. Wednesday teeb ettevalmistusi kogudes operatiivselt kokku eriilmelisi jumalaid millekski suureks, mis hakkab varsti juhtuma. Suurem osa tema tegevusest jääb kaadri taha ning kuni Wednesday oma jumalikke plaane haub, näeme kaadris inimest.
INIMEST. Nagu ma juba ütlesin, Ameerika on siin stereotüüpne, nii et originaalsest kangelasest võib üksnes unistada. Füüsiliselt tugev, kõrghariduseta sell, kurjategija, kuid kaliibrilt tilluke, mistõttu ka vanglast enneaegselt vabastatud. Mees armastab hellalt oma naist ja süütuid trikke müntidega, suhtub leplikult karistusseadustiku ning elab südametunnistuse järgi. Tema rahu ja vastutulelikkus on kohati lausa heidutav. Olukorras, kus tavaline ameeriklane ütleb "Issanda Jeesus" (vms), kehitab Shadow vaid õlgu: "Rääkiv koer? No ja mis siis. Elavad surnud? Kah mul asi!" Arusaadav, muidugi - tal on keeruline periood elus ja nii, kuid ikkagi. Mingil hetkel autor vist mõistab, et kõik see paistab üle piiri kummaline ja proovib olukorda päästa, dialoogiga. Paberraamatut mul ei ole, kuulasin audio versiooni, kuid umbes sellisega:
Wednwsday: "Miks sa mulle vastu ei vaidle? Miks sa ei ütle, et see kõik on võimatu? Miks sa täidad minu käske ja seda nii rahulikult?"
Shadow: "Sest sa maksad mulle mitte selle eest, et ma küsimusi küsiks."
Et siis ameeriklane, ikkagi :) - küsimusi ei esita, lihtsalt ajab oma väikest bisnessit. Ja sellegi poolest, ei veena. Foon on, figuurid ka, aga midagi oleks justkui puudu. Õige, õige - tegevus! Tegevust on katastroofiliselt vähe. Vestlused, sõit (liikumine), idüllilised maastikud, intermeedia ja lüürilised kõrvalpalad - see kõik on hea, kuid see pidi ju triller olema, nii et tahtsin äksonit. Mida ei olnud. Peategelase põgenemised vangistusest ja tagaajamised katkestavad pikka teekonda sedavõrd harva, et nad vaevu klapivad üldise pildiga. Kui mitte ladus formuleering, kergesti seeditav huumor ja lõpplahenduse pinev ootus, oleks lugu lausa igav. Ja see sama lõpp, eksole, rikkus maitse päris ära, viimane piisk karikasse olid avameelsused stiilis "Luke, I am Your Father" ja viimane, ulmeliselt sügavamõtteline dialoog:
- Sa tegid seda.
- Mina seda ei teinud.
- Seda tegi Wednesday. Ta oli sina.
- Jah, ta oli mina. Kuid mina ei ole tema.
Nii. Räägitakse, et kaasaegses popis raamatus peavad olema kindlasti ka seks (võimalikult mitmekesine), narkootikumid ja laiba tükeldamine. Ma lühidalt: narkootikume see kord ei olnud.
St, tunnistan, et tegelikult mulle raamat meeldis ja ma sain, sain aru sellest, sügavusest, mõttest, vana ja uue võitlusest, personifikatsioon ja kultuur, mille
Lühidalt, Gaimani talv on fantastiline.
**
(Täiega sunnin end kirjutama, täiega.
Ja läheb üle, muidugi).
:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar