laupäev, 14. oktoober 2017

Viimaste päevade valguses...

Nagu me kõik teame, hinge põhjas unistab iga naine, et ta ükskord ära vägistataks.** No vähemalt oma erootilistes unelmates kindlasti, kujutab ette, kuidas tugev mehe käsi ootamatult ta kuklale langeb, maadligi surub, põlvili lükkab ja oh, jah, veel, tugevamalt (sry, unustasin end korraks). Kahjuks mehed on tänapäeval sellised... ütleme otse, nõrgad ja pelglikud, otsestest signaalidest aru ei saa - käi või põiepõletikuni minis garaažide taga või sildade all - kasu mitte midagi.

Seepärast, kui sul on tõesti väga vaja ohvriks saada ja mitte ainult füüsilises vaid ka sotsiaalses plaanid - soovitan järgida paari lihtsat reeglit:

Esiteks ei tohi unustada, et sinu õnnetus - on sinu häbi. Sina oled süüdi kõiges, mis sinuga juhtub. Juba sellest ajast peale, mil sa lasteaias esimest korda jooksid, komistasid ja põlve ära lõid: no mis sa siis jooksed! Õpetaja karistas tühja - kannata, täiskasvanutele pead alluma igal juhul! Joodik toidupoe parklas hõikas midagi solvavat - tähendab, näedki välja nagu lits! Tõugati? Aga mida sa siin seisad siis? Näpistati linnabussis - sul on kõikelubav ilme!

Muide, kui keegi nühib end sinu vastu klubis külmikute vahel linnaliinibussis, siis see on väga piinlik. Mitte mingil juhul ära tõsta lärmi: esiteks, kui sa eksid oma tundmustes, võid sa kogemata solvata täiesti normaalset inimest, võib ju olla, et sa ei huvita mitte kedagi mitte kõige vähematki, inimesel just ongi kitsas! Kannata veel mõned peatused, kuni sa oled veendunud, et keegi tõepoolest üritab suruda end sinusse läbi seeliku (või seeliku alt, kui oled minis, nagu mingi kergeke). Seejärel ja seda enam - ära tõsta lärmi, sest ju sulle siis meeldis, kui sa juba nii kaua kannatasid ja nii see vaene inimene aru saigi. Seepärast välju bussist suvalises peatuses ja oota järgmist bussi. Kui see inimene väljub sinuga koos ja hakkab sind jälitama, ära pöördu politseisse - tõestada ei saa, keegi ei usu, naeravad välja. Kõige parem on üritada ära joosta kasutades võõra linnajao võõraid hoove. Mida pimedamaid, seda parem, nii tekib sul reaalselt hea šanss saada vägistatud.

Kõige hullem, mis sinuga juhtuda saab, on avalik tähelepanu. Kõik (kujuta ette, KÕIK!) saavad teada sinu pattudest ja häbist. Ja isegi ema. Ema esimeses järjekorras, head inimesed helistavad talle ja saadavad linke. Oli või ei olnud, ei ole oluline, oluline on see, et kui jutud levima hakkavad, oma nime sa enam puhtaks ei saa. Politseis ka kindlasti mõnitatakse, teatatakse töö kohta jms - sinna ära mingil juhul pöördu. On siin loogikat või mitte, jäta meelde: NAD ON VÕIMELISED KÕIGEKS. Kui asi imeläbi ka kohtuni jõuab, ei piirdu kuulsus linnaga.

Vägivalda on mitmesugust, püüa hakata ohvriks igal võimalikul moel:

 Sinu üle võib kamandada igaüks, kes on soodsamal positsioonil - olgu siis näiteks mõne hoone, kuhu sul vaja minna on, administraator.


Igaüks, kes tõstab su peale häält, omab selleks õigust. Ta kindlasti teab, "mida sa tegid eelmisel suvel", st mõnda sinu piinlikku saladust - mida tegid teki all või kuidas on lood sinu maksudega. Ta näeb sind läbi, loeb sinu mõtteid ja kaardistab nõrku kohti, seepärast jääb sul üle vaid tõmmata pea õlgade ligi ja alluda. Ja ära unusta, ta võib sind kahjustada, seitsmel erineval moel, kui sa järele ei anna! 

Kui aga ei tea, siis valetab ja keegi ei usu sinu süütust.

On olemas mingi loogiline konstruktsioon, veidi keeruline kuid töötav: võõras sigatsemine - on otsene solvang sulle, müüja ninakus, kelneri ükskõiksus, turvamehe üleolek - kõik puudutab sind ja alandab, kuid - ära  sa mingil juhul kaebama mine, see teeb ainult halvemaks. Neela alla. Lihtsalt kujuta ette, et keegi järjekordselt pani sind otse ajudesse ja neela. Ja hiljem nuta natuke.

Õigus on alati neil, kes on tugevamad, suuremad, hirmsamad, kelle hääl on tugevam, enesekindlus suurem, kellel on võimu, olgu siis üksnes formaalselt, mees, ülemus, ema, jt.

Sulle võib tunduda, et sotsiaalne vägivald ei ole nii meeldiv nagu füüsiline, kuid mõtle boonustele: sul tekib õigus kannatada. Ja, sul tuleb tunnistada, et käitusid halvasti, riietusid valesti või jätsid maksud maksmata, kuid see eest sõbrad hakkavad sind haletama elu lõpuni ja iga oma sigaduse võid nüüd välja vabandada oma paranemata moraalse traumaga. Ja alati leidub keegi, kes ütleb sulle kindlal häälel, kuidas sa edasi elama pead, paneb oma raske käe su kuklale ja vt. postituse algust...

**
Juhul, kui sina oled see harva esinev (nii mulle viimaste päevade meedia jm põhjal paistab) lind, kes ei soovigi saada vägistatud, siis... siis sa oled liiga tark selleks, et sulle seda postitust pikemalt seletada.


Lugupidamisega
doktor Tilda

Pöörduge julgelt... 


neljapäev, 12. oktoober 2017

Hästi läheb...

Pinterestist, autorit nime ei leidnud.
Mul on puhkus, kaks nädalat sai täis, täpselt nädal on veel ees. Sel korral trehvas hästi, sügisel on palju teha.

Harjuda lapse huviringide graafikuga! Ma olen sellest sordist, kel võtab aega, et harjuda, et ükspäev on neli viisteist ja järgmisel pool viis ja kolmandal kell viis, et ühte kohta on vaja tenniseid ja teise kohta sporditosse. Et trenni päeval tuleb toidupoodi jõuda kindlasti enne - hiljem ei jõua juukseid piisavalt kuivaks föönitada. Et bändiproovi päeval peab lasteaia ja proovi vahel sööma, et...
Muusikakooli vestlusel teatas laps, et sel aastal soovib ta mängida kontrabassi, harfi või vähemalt kannelt. Lõpuks leppisime kokku, et jätkab sel aastal flöödiga, järgmisel aastal mõtleme veel.

Aed ära koristada! Õunaaasta, varusin mahla ja ülejäänu vedasin komposti.Sahvrisse söömiseks olen vaid "Kuldrenetti" korjanud, teised talvekad olid veel toored. Üldse oli väga imelik aasta. Säilituspirn sai valmis augusti algul, suve oma aga nüüd. Ploomid olid veel päris rohelised, kui puu lehed juba maha viskas. Ja nii nad seal siis rippusidki, raagus puu otsas, kuni lõpuks ikka kõlbasid süüa.... Kasvuhoone on veel koristamata ja muru peaks veel vähemalt korra niitma.

Kodu koristada! Pesin aknad ja kõik, kõik, kõik, andsin ära lapse väikeseks jäänud riided, sai parem küll. Mul on saunahoone remont lootusetult toppama jäänud - no ei viitsi tegeleda, st, kõik funkab, kuid sauna eesruumi ja külalistetoa seinad ja põrand on tegemata. Samas, praeguseks on välja kujunenud, et mina käin selles suures tühjas suure aknaga ruumis joogat tegemas, laps zumbatamas. Hetkel mulle näib, et nii on see ruum meile palju vajalikum, külalisi käib meil harva. Samas, eks põranda ja seinad võiks ikka lasta ära teha...

Lugeda! Ma olen lugenud hunniku häid raamatuid, muljetada tahaks, peas mõtlen blogivormis, aga puhkus on ja... võimalik, et kunagi.

Joosta! Sügis on kõige mõnusam aeg joosta. Sel aastal on kuidagi hea rütm ka sees - pistan lapse muusika- või spordikooli uksest sisse ja kuni ta seal, khm, ärge lööge - areneb, saan mina täpselt oma tiirud tehtud.

Istuda maja trepil, juua liitrite kaupa auravat teed ja olla tasa! Vaadata, kuidas õhtud muutuvad üha kargemaks ja udu saavutab sellise tiheduse, et sellest saaks juba kududa esimese, päris kaalutu ja kõige hõbedasema võrgu. Veel kuu aega tagasi olid pilved nii madalad, paksud ja kohmakad, et neid sai käega haarata ja tirida alla poole, nüüd muutuvad järjest õhemaks, läbipaistvamaks ja kõrgemaks tehes teed lõunasse (üle minu maja katuse ida poole tegelikult) lendavatele lindudele. Liblikad veel lendavad, kuid on juba unised ja  muutuvad tihti otse lennu pealt kollasteks kaselehtedeks, mis vastu maad pudenevad.

Kuulata! Metsas võib juba kohata niisugust vaikust, mille peale tekib miskipärast alati tunne, et vaja oleks vabandada. Ükskõik mille või kelle ees. Kerged ja kohati süüdimatudki mõtted, mis sündisid peas suvesoojas ja vahel, kõige ebasobivamal hetkel sealt väljagi pudenesid, on muutunud tüüneks, omandanud kaalu ja lihtsakoelisuse otsekohesuseni välja, keerduvad kerra ja veerevad koos kärbestega magama, kuhugi aju kõige pimedamasse nurka.

Oktoober on aeg, kui suhkrut tee tassis segatakse kauem. Mitte viis minutit kauem, nagu novembris, vaid nii, mõned lisatiirud sinna ja siia.


esmaspäev, 25. september 2017

Õuntest ja inglitest

Tööpäeva lõpp, lapsega kohvikus, ootame. Rahvast on palju, naaberlauas istuvad silma järgi otsustades perekond, ema, isa ja kaks tütart, kõik kenad ja klannitud, ajavad rahulikult juttu.
Minu _juuksekumm_kadus_jälle_ise_ära - sasipäine ingel jälgib neid pikalt. Ootab ära hetke, mil kõrvallauas istujad teda vastu vaatavad, naeratab ja ütleb neile:
- Aga mina oskan nii! - mispeale ajab silmad punni ja nina juure juurde kokku, torkab kaks sõrme suhu ja venitab suud kõrvuni, millest pisikesed roosad kõrvad iseenesest peast eemale kikki lähevad - täielik Gwynplaine ja seda nimetatu kehvamatel päevadel.
Tõmban last varrukast, punastan ja hõikan:
- Laps!
Ingel võtab sõrmed suust ja tardub mõneks sekundiks, siis vaatab korraks mind ja teatab kõrval lauas istujatele valjult:
- Mu emme oskab ka niimoodi teha!

**
Jalutan lasteaeda. Tänavanurgal põrkan vaata ette kokku kahe ehk algklasside ealise tüdrukuga, kes karjuvad:
  - Appi! Ta pillub meid õuntega!
Tüdrukute järel jookseb poiss.
Küsin:
- Noormees, miks te tüdrukuid õuntega loobite?
Noormees mõtleb hetke ja küsib vastu:
- A mis nendega siis teha?
- Õuntega?
- No jah, õuntega ka.
- Ma saan aru...
Poiss vaatas mind heakskiitvalt:
- Hea, et saite...
Poiss tõmbas kopsud õhku täis, röögatas haiget saanud Tarzani moodi ja jooksis edasi tüdrukute poole, kes teda järgi ootasid.

laupäev, 23. september 2017

Stephen King "Dolores Claiborne"


Olen nüüd lugenud kolm Kingi raamatut ("Miseryst" kirjutasin SIIN ja kolmas,"Rita Hayworth and Shawshank Redemption: A Story from Different Seasons" meeldis kõige vähem aga eeskätt põhjusel, et teema ei kõnetanud, igast targad ja toredad vangid, noh, pole minu tassike teed) pluss paar lühemat lugu ja üllatunud iga kord -  kõik raamatud on erinevast žanrist. "Dolores Claiborne" liigitaksin vist mingi lõunamaise  (jumalsindhoidku) gootika alla olgugi, et pole kindel, et selline üldse olemas on.

Igatahes, ühe mitte enam noore, mitte eriti ilusa, rikka või õnneliku naise monoloog. Dolores Claiborne on kahe lapse ema ja oma mehe tapja, kuid kaugeltki mitte halb inimene. Ta on... hästi tavaline. Kõik me tunneme selliseid - häid ja ausaid, selliseid, kes rabavad kolmes kohas tööd teha, et kindlustada oma laste tulevik. Kes vaatamata kõigele taluvad stoiliselt saatuse ükskõik milliseid lööke, elavad ja vaatavad veel tulevikkugi mingi erilise rahu ja optimismiga.

Dolores Claiborne rääkis ja mina istusin ja kuulasin silmad/kõrvad pärani, püüdes seedida segu vastikusest, haletsusest, õudusest, imetlusest ja solvumisest. Ja kuulsid õigesti, solvumisest, vist kõikide (ja ma tean, et neid on palju) nende naiste pärast, kes on sarnaselt sisse kukkunud, kõrvuni, kulmudeni ja rabelevad ses kõiges kuidas keegi ja pole kellegi asi arvustada. Õudust teadmisest, et jah, nii elatakse, elatakse pikki aastaid ja jäädakse veel täie arugi juurde. Või siis ei jääda, kuid siis on see kõigest organismi enesekaitse vältimaks suuremaid kahjustusi. Imetlust, sest nii või teisiti, ma ei saa jätta tähelepanuta selle naise julgust ja vastupidavust. Sest seda ta on, see Dolores Claiborne.

Kuid asi vist polegi päris temas, vaid selles, kui imetabaselt King selle rolli välja veab. Ühelt realt teisele. Mitte üks sõna selles loos ei ole öeldus kirjanik Stephen Kingi poolt. Esimesest viimase täheni räägib Dolores ja ainult tema. King ei seisa kõrval, kui naine teeb ja räägib, seda, mida ta teeb ja räägib. Ja vaatleja rollis pole ta ka. Ta oli Dolores Claiborne. Ja iga oma lugejat sunnib ta samuti olema Dolores Claiborne, vaatama tema silmadega, elama temana ja samaaegselt nägema pealt.

Küllaltki tihti juhtub, et kirjanik hakkab midagi jutustama oma tegelase suu läbi, kuid tal ei õnnestu jääda märkamatuks ja ... mai ei tea, üleni lahustuda tegelases. Ja siis juhtub see, et tegelane räägib sama kaunilt ja ilukirjanduslikult, nagu tema looja, kukkudes loodust kirjeldama või metafoore ja võrdlusi vormistama. Selles raamatus nii ei ole. Kordan ennast, kuid siiski - siin räägib esimesest lausest viimaseni üks tavaline, mitte eriti haritud või õnnelik naine ja King ei kuku kordagi rollist välja. Inimesed, kohad ja dialoogid on, võimalik, et just selle tõttu - elusad, eredad, tõesed ja kergelt kujutletavad. Kasutades kõige lihtsamaid ja tavalisemaid sõnu loob kirjanik ime, viib lugeja teise ellu, sunnib teda vaatama teise inimese silmadega ja mõtlema läbi ja tundma kõike seda, mida mõtleb või tunneb tema loodud tegelane - see mu meelest on meisterlikkuse tipp. Ei teagi mida teha nüüd, kummarduda maani või käsi plaksutada, ma tõenäoliselt mõlemat vaheldumisi.

King demonstreerib selles raamatus mitte ainult vapustavaid teadmisi psühholoogiast vaid ka elu tundmist. See on tarkusi täis raamat, väga tõsine, kurb ja eluline. Ja mitte üht tilka müstikat, puhas realism.

Siinkohal deklareerin avalikult kirjaliku taasesitamist võimaldavas vormis oma suurt armastust nimetatud kirjaniku vastu ja lubadust lugeda teda veel ja veel. Minu õnneks on härra  üsnagi produktiivne.

pühapäev, 17. september 2017

Tordist


Muusikakooli koridor, mina ja veel paar lapsevanemat, ootame tunni lõppu. Koridori nurgas istub ka üks vanem daam, võimalik, et kellegi vanaema. Daam hoiab põlvedel karpi tordiga, läbi läbipaistva karbi on näha - šokolaaditordiga.  Daam silitab karpi vahetpidamata ja räägib vaikselt kõrvale:

- No kannata veel natuke, enam ei lähe pikalt... me oleme juba peaaegu kodus. Varsti jõuame, siis sööme ja joome ja... Minu väike suhkrutükk, kannata veel õige pisut...

Ja ausõna - tort krabistas vastu, ja vist niutsus isegi. Kannatamatult, kuidas siis muidu :)

laupäev, 16. september 2017

Niisama

Lugesin täna ühest raamatust ühe suhte alguse lugu, võimalik, et fiktsioon, või siis mitte eriti - see polegi oluline. Igatahes, oli natuke naljakas ja natuke lapsik, mehine, ootamatult pingeline ja lõputult õrn. Lugesin ja ripsmetuššised pisarad voolasid üle põsepuna valgele särgikraele. Magamatusest, peamiselt, loomulikult, ...

Hiljem meenus üks ammu-ammune suhe. Elu tol aastal minu vastu hea ei olnud ja ma olin väsinud. Mingisugusest hetkest ma ju nägin küll, et psühhedeeliline seks, veidi kramplik kirg ja lõputu õrnus, mis näisid meie suhte mõttena, jäid alati kuhugi tahaplaanile, sest enamasti... ma lihtsalt magasin. Kõige otsesemas mõttes  - tihti jõudes mehe juurde uinusin sedamaid risti üle tema laia voodi. Kahekümneks minutiks või pooleks tunniks, vahest ma vaid selle jaoks tulingi - korraks, teisest linna otsast - magasin ja jooksin jälle edasi. Lahku läksime loomulikult ja varsti - poiss tahtis kõike-kõike - seksi, kirge, õrnust ja suhet - mina aga, nagu haige kutsikas, hoidsin liiga sageli voodit kinni täiesti tühja...

Siiski, see oli produktiivne side - energia, mille sünnitas pidev sisemine hüsteeria, jättis mind maha ja kandus üle temasse. Tema, oma loomult inertne, muutus reipaks ja asiseks, mina aga rahulikuks. Mingi hetk selgus, et ta kasutas seda energiat otsimaks vähem väsinud tüdrukuid, minule näis see energiaringi katkemisena ja seega täiesti ebaökonoomsena.

Nüüd ma mõtlen, et kõik juhtus väga õigesti ja ei saanudki teisiti minna, sest see oli sama, mis soojendada oma käsi sooja tuumareaktori vastas - kasu on lühiajaline ja ääretult ohtlik. Kangelane võib ju proovida "stiihiat" taltsutada, geenius muuta süsteemi seadistust, lihtsalt inimesel aga ongi ehk õigem keerata selg ja joosta, kiiresti ja võimalikult kaugele, ootamata ära plahvatust.

Täna, ajal, mil mul on õnnestunud miskid oma miiniväljad demineerida iseseisvalt, meenutan teda tänutundega - mitte seksi-kire-õrnuse, vaid just nende rahuminutite eest. Neid oli vaja, et kriitilisel hetkel juhtmed pöördumatult sassi ei läheks.

Et millest. Tordist, kodanikud, tordist tantsin kirjutada. Aga ehk kunagi hiljem. Hullult tahan magada.


reede, 15. september 2017

Isiksuse test

Eveliis utsitas oma fb-s isiksustesti tegema ja tulemusi näitama. Noh, ma selles tulemuses tunnen end ära küll. Eriti osas, mis puudutab esimese pildi alumist otsa - jah, kõike seda ma kindlalt ei ole :) .

Upd: testi saab teha SIIN