neljapäev, 17. mai 2018

Minuinimesed e Naine Valges


Dinah the fallen Angel by Wen-M, DeviantArt

PROLOOG
On asju, mida mina inimesena ei armasta teistes inimestes ja eraldi asju, mida mina naisena armasta naistes ja asju, mida ma ei armasta meestes. Asju, mida ma ei armasta  naistes, on vähem, kui neid, mida ma ei armasta meestes.  Kuid see eest, asju, mida ma ei armasta naistes, ei armasta ma kirglikumalt. Top kolm selles nimekirjas on ehtnaiselik, klišeelik eputamine, teesklemine ja manipuleerimine flirdiga pooleks. Meeste ees – palun väga, ma tean mehi, kellele see isegi meeldib. Minestamised tühjalt kohalt on teadu poolest klassika. Ei jõua lillekimbust raskemat asja tõsta – no minugi poolest. Kiunumine nähes juhusliku varju, röökimine nähes hiirt, hüsteeria äikesepilvest – nii palju kui kulub. Naised on demonstreerinud oma nõrkusi aastasadu, antropoloogia on seda pikalt seletanud ja kohati on see isegi kaunis. Ainult et siis meeste ees, palun, mitte minuga.  Kõige, kõige õudsem on minu jaoks kamandamine, selline, eht naiselik, et te aru saaksite: „Tüdrukud, nüüd kõik kapsast hakkima, ma ise praegu ei saa, ma suren, kui ma kohe 10 min pikali ei viska, kiiremini, kiiremini tüdrukud!“,  jne. Isegi nõrgema olevuse terror on tihti  raske taluda, kuid kui see toimub enam vähem võrdsete seas, lähen täiesti marru.

Sel aastal ma ootasin suve saabumist nagu ilmaimet. Ma olen viimased pool aastat elanud kuidagi nagu köiel kõndides, kusagil depreka piiril, kukun – ei kuku, mänginud mõttega ad kuurist ja oodanud, et äkki ikka saab ilma ja läheb üle. Ja siis lubati päikest ja sooja ja puhkust veel polnud, kuid nädalavahetus ikka ja kuidagi…  Tuju tõusis ja valmis plaan:  vedeleda ja lugeda, toituda Kreeka (?) mustikatest, kirssidest ja jäätisest. Teate, kui palju jõuab paari päevaga lugeda ja mustikaid süüa! Ja siis helistas Naine Valges.
Jah, muidugi ma ükskord kutsusin ta külla! Ikkagi ligi viisteist aastat midagi… olgu selle nimi siis sõprus väikeste agadega. Ja ükskord ta ütles isegi, et kui ta endale meest ei leia, abiellub minuga. St, ta on üks kahest inimesest, kes minuga iial abielluda on tahtnud. Üks ükskord isegi abiellus. Aga see ei olnud Naine Valges…  Ühesõnaga, ma kutsusin ju kunagi, aga ta otsustas tulla just nüüd! Ja jääda ööseks! Just neil paaril päikeselisel päeval.  Aga lubadus on lubadus ja ilusa vale jaoks enam aega ei olnud. Ma ütlesin:
 – Muidugi! Tule muidugi!
Veel ütlesin, et kaasa pole midagi vaja võtta. Mul on kõike. Mul on vett, toitu, telefoni ja küpsist. Ja sa ju tead,  tsivilisatsioon on ka siia, Lõunaosariikidesse, juba jõudnud.
Et miks ma seda ütlesin? Sest Naine Valges kannab kõike endaga kaasas. Ta võtab Kreekasse kaasa juustu ja liha ning veab Pariisi teed ja küpsist – ja seda mitte vaesusest, ei, need on tema tarakanid. Talle meeldib sedasi. Ja veel talle meeldib, et teised imetleksid tema ettenägelikust. Ja ma olen imetlenud ja kiitnud teda selle eest – sest see on ju nii… ettenägelik! Ma poleks selgi korral pahaks pannud, kui ta poleks öelnud, et võtab sel korral jalgratta ka kaasa. Sest Suures Linnas ta sellega väga ei sõida, aga meil siin, perifeerias…
Mina sõidan jalgrattaga palju. Tee linnast koju on võrratu. Naudin igat meetrit ja hetke, igat põõsast ja teel kohatud siili. Ja ma ausõna, olin külalise vastu võtmiseks valmistunud, ma tunnen teda, tean tema maitseid, see pole keeruline.


I OSA, SIIA
Esimese palava ilma hommik oli... palav! Kerge südamega väntasin raudteejaama, vastu oma isiklikule Valgele Daamile!
Ta ootas mind jaamahoone trepil, üleni valges. Et te täpselt aru saaksite, tema tavaline väljanägemine ja olek on nagu noor Kristiina Ehin oma parimatel päevadel kuubis, lisaks on ta must pea pea jagu pikem.
Et siis, ta ootas mind jaamahoone trepi, üleni valges.  Ja tema jalge ees seisis suur valge kott. Ülisuur valge kott, pool minu mõõtu kindlasti, seisis tema jalge ees. Mina jäin ka seisma. Te ei usu, aga ma oleksin ääre pealt nutma hakanud. Kuid viha, nagu alati, võitis. Tõmbasin kopsud õhku täis ja valmistusin  RÖÖGATAMA, kuid Naine Valges jõudis minust ette.
 -Tildaaaa*! - karjus ta oma koloriitse, teatrikoolis õigeks timmitud sopraniga, - see pole mulle mingi kott! Siin on vaid kõige hädavajalikum! Ma mäletan su palvet küll! - ja võttis koti kätte. Ja hoidis 20 sekundit kõikudes oma valgetel kõrgetel kontsadel! Ja lisas juba veidi väriseval, kuid väga liigutaval häälel: - Pole midagi, ma jaksan küll! Võttis uuesti koti, ning õõtsudes nagu poni Portose all, hakkas liikuma oma valge jalgratta suunas.
Ma üldiselt ei ropenda ja seepärast ütlesin vaiksel häälel: - Las ma aitan, - võtsin koti teisest sangast ja kaldudes ühele küljele lohistasin kõik see kolmsada kilo koos Naisega Valges jalgrattani. Sest mida muud ma teha saanuks? Ei, mõned variandid ikkagi olid. Ma oleks võinud sõita ära temata, nõuda koti pakiruumi jätmist jms, kuid pea viisteist aastat midagi, mida ma ei oska nimetada muuks, kui sõpruseks väikeste agadega, ei lasknud mul oma valget hobust ristmikul maha jätta.
Ma täpsustasin sadakorda, kas ta on kindel, et ta oskab rattaga sõita. Jah, vastas tema sada korda. Ja ei, ta ei osanud. Ta ei osanud rattaga sõita! St, kuidagi ta ikkagi sõitis, kaldudes distantsilt kõrvale, vaevu tasakaalu hoides, lenksu hoogsalt igas suunas keerutades ja röökides metsikult kohates mõnd jalakäijat või siili. Me sõitsime nagu klounid areenil, olles koguaeg kukkumise äärel. Tõe huvides olgu märgitud, et mina sõitsin veel  hullemini. Mul läks vaja kogu oma eluaegset rattasõidu kogemust, et mitte jääda suure valge koti alla, mis mind kord ühe kord teise kraavi poole vedas. Iga jalgrattur saab aru, et kiirus olnuks väljapääs. Kuid ka seda ma ei saanud - minu taga sõitis häälekalt ühest tee äärest teise minu valge kaaslane. Ka mina karjusin hoiatamaks kõiki vastu- ja möödatulijaid  meie lähenemisest.  Karjudes ja vingudes, kuid enam-vähem tervetena, nagu Apokalüpsise ratsanikud pärast võitlust kopraga, jõudsime siiski kohale.

II osa, SIIN

Ma ei hakka rääkima sellest, kuidas me need kaks päeva veetsime. Sellest, et tegelikult jäi Naine Valges kolmandaks veel, ei hakka ka. Ma ei hakka rääkima, kuidas ükspäev ta ikkagi kukkus kraavi, koos linnast ostetud mustikatega, kukkus, kõiges valges. Ja kuidas ta pesi oma valgeid pükse hüpates mööda mu kööki oma valgetes, kaenlaaukudeni tõmmatud aluspükstes. Ja sellest, kuidas ta laenas mult püksid, mu umbes ainukesed valged, "Ma saadan tagasi, ausõna," ma ei hakka ka. Ja isegi sellest ei hakka, kuidas ta rääkis igale kohatud tuttavale, et kukkus sellepärast, et ta ei maganud terve öö ja et ta ei maganud terve öö, sest voodipesu, mille ma talle andsin, oli niiske! Ma koha ei saa siinkohal hüüumärgita! Ja siis veel ei hakka sellest, et kui ma ütlesin üksõhtu, et mul on natuke tööd teha, lasi ta mul nina eest tule ära ja ütles unistavalt: - Täna vaatame tähi! Kuidas ta tassis igale poole kaasa oma kudumistööd, mida ta nimetas suure paatosega "Minu looming". Ei räägi lõppematutest "Tilda*, sa pead, ilmtingimata pead, minuga praegu päikest võtma," "Ma tunnen, et ma pean sulle selle luuletuse praegu ette lugema, istu ja kuula!", "Ja nüüd me joome keefiri, ja ära hakka vaidlema!"
Ma ei hakka kirjeldama neid kahte päeva lakkamatut terrorit selle õrna naise poolt ja minu veel nõrgemat vastupanu võitluses selle vastu.
Ütlen ainult, et lisaks kudumisele oli kotis kaks paksu raamatut: - Erinevate tujude jaoks, Tilda*, mõnikord tahaks lugeda midagi ilusat, mõnikord aga midagi sellist, mis hinge värisema paneb! Veel olid seal kuubikuteks lõigatud juust - palju, rõngasteks lõigatud vorst - kahte sorti, kommid, keefir, kott petti (ma ei tee nalja), jogurt - 5 topsi (ei, ma ikka veel ei tee nalja), seemneleid, kolm magusat saia, keedetud kartul, neli muna, kotike maitserohelist, kaks pudelit vett, kohvi, tee, värsked kurgid, soolatud kurgid, pakk "Marianne" küpsiseid ja pakk taluvõid. No ja siis veel igasugused pisiasjad nagu riided ja jalatsid, igasuguse ilma jaoks eraldi.
Toitu võeti kotist eeskujuliku järjepidevusega ja lisati meie hommiku-, lõuna- ja õhtusöökidele. See, mis laualt üle jäi, rändas sedamaid tagasi suurde valgesse kotti. Aga mina ka ei jätnud: tagasiteel peab kott olema tühi kõigest söödavast, sest tagasi jaama tahtis ta minna jalgsi. Kotti pidi jääma üksnes loominguline kudumistöö ning kauni ja hinge värisema panev kirjandus, sest ma pole pakikandja. 

III osa, SIIT
Kaks palavat päeva olid juba kassi saba alla läinud. Jäänud oli veel kolmas päev, mil olime planeerinud "matka" jõe kaldale hilisema alkohoolseid jooke pakkuva asutuse külastusega ja lõpuks külalise pidulik lahkumine Suurde Linna.

Meil olid väikesed ajalised piirangud – rongid liiguvad teadupoolest kindlaks määratud sõiduaegade. Lisaks olid mul õhtuks omad plaanid. Mul oli kõik planeeritud, minutid ja kilomeetrid ja kõike suure varuga.

Kolmanda päeva hommikul kiirustasin majast välja Naise Valges hõigete saatel "Ma juba peaaegu!" Seisin trepil tulikuumas päikeses ja püüdsin rahu säilitada. Ma olin otsustanud olla viimaseni külalislahke ja mitte kiirustada oma külalist tagan. Seisin ja harjutasin naeratamast ja mis teha, ma tean, et minu sellise (ärritust varjava) naeratuse peale on nii mõnigi elu palju näinud agressiivne joodik taltunud ja lahkunud kuhu vaja. Aga ma püüdsin, siiralt.
Ja ei kiirustanud külalist tagant. Kuni lõpuks vist hakkasin muretsema ja ikkagi läksin vaatama, kuhu jäi. Avasin toa ukse ja mida ma näen. Naine Valges, olles end ümbritsenud hapupiimatoodete ja "hea kirjandusega", pikutas jumala rahus. Vastuseks minu sõnatule hämmingule, vastas tema: - Tilda*! Anna andeks! Siin on nii hea! Ma kuulasin linnu laulu ja unustasin end lugema. Ma olen sulle elu lõpuni tänulik selle kauni hingeseisundi eest, mis ma siit sain!
Lähme!!! - röögatasin mina ja andsin talle minuti asjade kokku korjamiseks. Ähvardasin, et muidu me jõe äärde üldse ei jõua. Ma ei ole hilineja, kuid püüan mõistvalt suhtuda neisse, kes ei ole nagu mina. Kuid nii mõistev ei ole võimalik olla. Aga püüdma peab, sest Universum otsustas mind karistada minu tormamise eest. Viis minutit hiljem avanes toa uks uuesti. Ma pöördusin.
Minu ees trepil seisis paljas, vaid valgeid aluspükse kandev Naine Valges, hoides käes ühte kellegi poolt kunagi minu poole unustatud kitarri. Alasti. Kitarriga. Ei, ma ei näinud seda unes.
Ja Naine Valgetes Aluspükstes ütles romantilise mustlase häälega: - Tilda*, ma nägin öösel unes imelist meloodiat... ma lihtsalt ei saa ära sõita ilma seda sulle ette mängimata!
Nende sõnadega istus Naine Valges, aluspükstega, minu ette trepile ja mängis mulle, sõnatule. 
Mõne aja pärast me siiski asusime teele. Suur valge kott oli meiega. Ma isegi ei vaadanud seda, väga püüdlikult ei vaadanud - lihtsalt üks suur valge kott, pooltühi, loomulikult, ma ei pea sellele mõtlema, mul on mu palav päev ja plaan päeva lõpuks. Naine Valges ja valgetel kõrgetel kontsadel kõndis kõrval. Soovimata kuulda tema ähkimist, ma ei kuulnud tema ähkimist! Ja noh, muidugi ta sai aru, et ma ei soovi seda kuulda. Aga peaksin! Ja siis ta helistas oma mehele, helistas sellise häälega, nagu ta oleks Augeiase tallid  üksi tühjaks rookinud: - Jaa, kallis, - ütles ta vaevukuuldavalt (mulle! mulle kuuldavalt!), - Jaa, kallis... kõik on hästi... kõnnin... ja kannan RASKET KOTTI!... kõik on hästi kallis, ära muretse…  Ja pani telefoni ära.
Ma pidasin vastu. Kuid kujutades selgelt, palju me veel kõnnime, püüdsin mõelda konstruktiivselt ja tegin ettepaneku jätta kott ühe minu väga usaldusväärse tuttava juurde. Et teeme oma tiirud ära ja siis tuttav toob koti õigeks ajaks raudteejaama. Kõik nõus.
Ja siis, tuttava juures,  avas Naine Valges hämmastunud minu silme all koti ja torisedes: - Selleta ma ei lähe, -  koukis sealt välja (ma ei tee nalja) paki petti, kaks magusat saia, jogurti ja pudeli vett. Haarates kõik selle sülle kõpsutas jõe suunas sättides nägu päikese poole. Mina, tundus, et lõplikult sõnatu, lonkisin järgi. Kott jäi maha.
Kui jõgi paistma hakkas, muutus mu meel rõõmsamaks. Lõppude lõpuks, voolav vesi ja päike ja mis seal vahet on, on meil see kott petti kaasas või mitte. Kuni korraga jäi naine valges seisma ja vaadates mind haige lehma silmadega, lausus: - Tilda*. Tilda, mul on süda rahutu kuidagi. Koti pärast. Äkki lähme tagasi?
Ma ei uskunud oma kõrvu. Küsisin aeglaselt sõnu valides, silmi kissitades ning käsi taskusse peites: - Sa tahad, et me läheksime tagasi? Koti järgi?
Ja ta vastas, tähelepanu: - Äkki sa käid üksi ära? Saab kiiremini, sul on ju tennised? Eks?
Ma arvan, et mu nägu muutis värvi, näiteks punaseks, valgeks ja roheliseks, ma ei kujuta ette mis järjekorras. Igatahes sai naine valges kõigest aru: - Sa siis ei lähe, jah?
- Ei.
Ja me läksime koos. Jõe äärde enam mitte, kuid pubisse siiski, jõime mitu kokteili rohkem kui plaanisime, matsime sinna minu õhtuse plaani ja ta jõudis viimasele rongile.

Ah jaa, kott sai ka kaasa.  Me isegi veendusime kõik koos, Naine Valges, mina ja minu tuttav: juust ja või, seemneleib, küpsised ja kommid. Kõik oli alles ja kõik puha valges. 


LÕPP

Esimene puhkuse päev, kodanikud, istusin praegu, kirjutasin ja mõtlesin, et tegelt oli mul nii hea meel näha oma Valget hobust Daami. Öösel sadas vihma, ma lähen aiamaale.


esmaspäev, 14. mai 2018

Tätoveeringutest




Täiesti võõras selg SIIT (ja seal on veel 100)
Ema poole sõites, paar km enne asulat on risttee. Kõige pimedam ristmik, mida ma tean. Minnes sõidan mäest alla, mu meelest on mul seal peatee (st, kunagi ristuval teel justkui oli vastav märk ka). Ja alati, alati kujutan ette, et kohe tuleb vasakult või paremalt mõni suur auto, mille juht arvab samuti, et tal on seal vist peatee. Või lihtsalt ei näe või... ja saabki kõik otsa. Aga mitte sellest.
Tätoveeringutest. Mul ei ole ühtegi. Ma ei suuda välja mõelda sõnumit, vahet ei ole, millisel kujul, mille osas ma oleksin kindel, et selle tähendus minu jaoks tulevikus ei muutu. Mina muutun ja muutuvad minu veendumused. Ja lapse nimi on ka nahale kandma meeles.
Üks kord elus olen tõsiselt tattoo tegemist kaalunud. Mul oli sõber, kes kritseldas kõikjale ühte ja sama pildikest: loojuvasse päiksesse ujuv paat inimkujukesega sees. Kui sõber suri, hakkasin leinast segase peaga uskuma, et see oli märk. Mitmes lugupeetud religioonis kasutatakse surnumaale minemiseks just nimelt paati... või lotja...
Tol korral ma otsustasin teha tattoo, loojuvasse päikesesse ujuva paadi inimkujukesega sees. Joonistasin kümneid ja kümneid laevukesi ja ootasin mugavat momenti. Järgnev poolaasta oli üks tõsine hädaorg, veel mitu surma, nii otseses mõttes kui piltlikult. Ajal, mil kaotusi on palju, on võimatu valida ühte, millele suunata kogu oma ahastus. Ja siis ma sain aru, mida ma tahan: ei, see ei olnud mehisus - milleks mulle, naisele. Ja isegi mitte jõud - tugevalt oodatakse palju. Ma tahtsin vastupidavust, sitkust. Mitte midagi peale sitkuse. Kestma jäämine - see loeb...
Alati, kui juhtub midagi kohutavat, midagi, mis rebib su maailma tükkideks, tekib salaja pisike lootus - "No nii - juhtuski - kõige hullem juba juhtuski ära, hullemaks enam minna ei saa". Ooo - saab ja kuidas veel. Alati saab ja ei jää aega hinge tõmmata ja lootus, et nüüd on kõik, nüüd saab minna vaid paremaks, ongi vaid rumal lootus.
Uurisin tuttavate nahkasid ja ükski tattoo ei tundunud ilus. Vanasti juhtus, et mõnel poest ostetud sealiha tükil oli sinise värviga number või märk naha peal -  seda ma nägin vaadates teiste tätoveeringuid. Otsustasin, et lasen lõigata armi. Sõna "vastupidavus", "kestvus" või "sitkus", puht alalhoiu instinktist lähtuvalt leidsin, et sõna peaks olema hieroglüüfina - lühem kui ükskõik, millises keeles. Ostsin kokku hunniku raamatuid ja kukkusin sobivat märki otsima. Oli üks ilus märk, mis sümboliseeris sitkust - "bambus" - aga see ei olnud minu meelest piisavalt pühalik. Oli veel üks, mis iseenesest nagu sobis, nime nüüd enam ei mäleta, kuid see omas täiendavat nüanssi: tähendas muuhulgas "paindumatust", "kõigutamatust" ja see mulle jälle ei sobinud. Paindumatu ei ole see, mida ma olla tahaksin.
Püüdsin ise hakkama saada ja miski märgi joonistada. Leidsin ilusa sõna ka, tähendas "kukkuma, kaotama, hukkuma" ja koosnes märkidest "inimene - kõrgelt kukkuma - nuga". Lisades sellele eituse märgi sain kokku järgmise sõnumi: "Mitte kukkuda, mitte kaotada, mitte hukkuda". Jah, just see oli see, mida endale tahtsin. Ma ei oska öelda, kas õnneks või kahjuks, kuid seni kuni mina märki otsisin ja kalligraafiat harrastasin, kestsid õnnetused edasi ja tegutsemiseks jõudu ei jagunud. Hiljem aga, kui jõudu juba natuke oli, mõistsin korraga, kuidagi järsku ja täiesti ootamatult, et mul ei jagu nahapinda, et kanda enda kehale pitsat iga järgmise mulle olulise inimese surmast, mitte-armastusest, õnnetusest või muust hädast, mis võib-olla on veel alles ees. Enamgi veel - kannatuses ei olnud enam midagi ilusat, midagi pühalikku, midagi, mille poole kummardada. Kõik taandus ühele loomult väga lihtsale küsimusele - kas elan järgmise häda üle või mitte. St kas suren või jään elama, valik silme ees kirjuks ei ajanud ja sõna ei tähendaks midagi. Ei nõua see miskit erilist sitkust või vastupidavust. Pigem oskust hingata sügavalt ja võib-olla natuke ujuda. Selili eelkõige, ma pakun. Tiksuda. Võimalikult ühtlaselt, võimalikult monotoonselt... jah... loobusin vastava hieroglüüfi otsingutest, nahk on mul siiani tahtlikult loodud armideta.
Ja kõigele lisaks on mul tuttav, kes ei armasta tätoveeringuid ja kehakaunistusi üldse. Ma armastan, et ja kuidas ta mu nahka armastab ja valetaksin, kui ütleksin, et see iial argument olnud ei ole.
*
Kui - siis küsige, võimalik, et vastangi.
:)

pühapäev, 13. mai 2018

Hommik

Allikas: internet
No umbes nii. Puhkuseni on kolm tööpäeva. Mõni aeg tagasi küsis keegi, kas mul kahju ei ole, et ma lapse kõrvalt enam nii palju reisida ei saa. Siis ütlesin, et ei ole, et ma pole sellele selliselt isegi mõelnud. Nii lihtsalt on ja... Ja nüüd üksõhtu sain aru, et tahan ära, jubedalt. Eemale tööst, kaugele majast ja aiast. Eriti majast ja aias, ma ei jõua ja ei taha. Keerutan peas ühte sõstrapõõsa-küsimust ka. Ma siis vist ei saanud aru. Täna on kõik teisiti.

Muus osas, esimese suure päikesega põletasin käed ja jalad - jubedad randid, nö teetöölise kostüüm. Ja siiani ei mäleta, kuhu kapi nurgale mõistus siis sai, igatahes teisel palaval päeval võtsin riided seljast ja põlesin ära üleni. Mina, kes ma võrreldes keskmise eestlasega olen pigem tõmmu ja seepärast ei põle kunagi. Nüüd siis mõnda aega pesu ei kanna - valus on.


Ja seda veel, et öösiti, öösiti lõhnavad toomingad.



pühapäev, 6. mai 2018

I'm faded/ So lost


Ükspäev, peale seda, kui laps mind natuke ootama pidi ja minu telefoniga mängis. Seisan kaubamaja ukse ees, ootan tuttavat, laps keksib kõrval. Korraga kuuleme tuttavat muusikat ja kohe ka sõnu: "Where are you now / --- / Was it all in my fantasy..." Ahah, mõne Alan Walkeri fänni telefoni helin. Teeme lapsega mõned tantsuliigutused ja ma mõtlen juba mitu korda, et miks ta siis nüüd telefoni vastu ei võta, kui laps teeb ettepaneku: "Emme võta telefon vastu!" "
"Ah, mina või??... Eeee... MIS SA TEGID??"
Otsin ruttu telefoni, vaigistan. Vaatan last pahaks panevalt ja enda ümber häbelikult. Prügikasti juures suitsetavad neoonvärvi küüntega pubekad vaatavad vastu, nii palju, kui ma nende tugevalt meigitud nägudelt välja loen, lugupidavalt vist isegi.




:)  

Prahast, Balašihhast ja okastest

Praha on väga huvitav linn. Nt, nelja seal viibitud päeva jooksul ei näinud ma selle tänavatel ühtegi kassi. Koeri - nii palju kulub. Saksa spits, kaks kuningpuudlit, perekond labradore, mitu kilo kääbusterjereid... Aga kasse ei ole.

St, tegelt ühte me siiski nägime. Ja nimelt loomaaias. Hästi toidetud triibuline loom möödus vaadates meid kerge, võimalik et veidi ülbegi uudishimuga. Justkui meie oleksime puuris istunud ja saabus külastaja. Kasslastel ongi see omadus hästi arenenud - vaadata meid, inimesi, nagu me oleksime aedikus peetavad hamadrillid, tema just lunastas pääsme ja juba mõtiskleb sellest, et maksis kaheldava väärtusega naudingu eest näha meie nägusid ilmselgelt üle.

Praha on veider selle poolest, et ainult siin on võimalik, et olles sõnastanud hädise, selgelt turistiliku: "Sir! Would you be so nice to help us, please!", saad rõõmsalt tšehhi papilt vastuseks naeratuse ja selgelt maakeelse: "No miks ma siis omi ei helpi! Kohe helpime nii palju kui vaja!" Ja aitaski, saatis õige raja otsani, jagas juhatust ja pistis lapsele pihtu teel salaja murtud õitsva õunapuu oksa.

Praha on kahtlemata imeline. Vaade Petrini mäelt on hingemattev. Ümberringi on kõik juba roheline, veidi mäe külge pidi alla keeb ja vahutab valge toomingas ja õunapuud, veel all pool on hõbedane jõgi ümbritsetuna loendamatust hulgast kivikatustest. Ja selle kõige kohal on kevadine taevas täis valgeid Praha tornide vastu kõhtu sügavaid pilvi. Seisad ja peaaegu, et ei hinga ja siis kuuled selja tagant sulaselges vene keeles: "No ja miks sa mu siia tõid? Mis siin vaadata on? Mida ma sellest  Balašihhas näinud ei ole? No, õitseb... mis siis sellest? Meil õitseb ka! No voolab. Meil voolab ju ka... "
Pööran ümber. Nii ongi, umbes neljakümneaastane paar, mõlemad paksukesed, lühikeste jalgade ja punaste põskedega.
Balašihha patrioot teeb verbaliseerib põlgliku "Hm" ja lahkub. Naine, ohates, tipib talle järele. Me seisame veel mõnda aega vaikides ja läheme ka... süüa otsima.

Praha on imeline veel sellegi poolest, et kõik see kaks suure vaevaga mitme kuu jooksul selga söödud kilogrammi eesmärgiga omandada rannahooajaks no mingisugusedki kehakumeruses, kõndisin nüüd nelja päevaga puhta kassi saba alla. Vist selle ainukese, keda loomaaias kohtasime.

Vaade nagu Balašihhas:


(Googeldasin: Balašhha: väike linn Moskva lähedal)


Muus osas: jälgin suure huviga SIILi ja olen sel aastal suures vaimustuses. Meeldib kõik, kontseptsioon, legendid jms. Teeäärsetest kontrollpunktidest mööda sõites on tunne, et tahaks kinni pidada ja ei teagi, kummardada, öelda aitäh, vms. Iga aasta vist tegelikult.
Meie pere mde, on ka esindatud. Lapse näol. Osaleb ühes laagris ja kui hinnata nende harvate, lühikeste ja ootamatult katkevate telefonikõnede järgi, mis ma siiani saanud olen ("Emme, ma ei leia kotist oma pidžaamat!", "Emme ma ei leia kotist oma hobustega mütsi!", "Emme ma sain plaastri!"), on üritusega ülimalt rahul. Ta muidugi valmistus ka kõvasti, harjutas magamiskotis magamist ja marssis hoovis sinilillega rinnas ja lipuga käes iseendale käsklusi andes. Ootab kannatamatult, millal kodutütreks võetakse. Tõtt öelda olen veidi segaduses. Esiteks - kust see tuleb - püüan mitte forsseerida. Võimalik, et lasteaiast.  Ja ega mul ju nt kodutütardamise vastu midagi ei olegi. Kui just peaks, viriseks selle üle, et tüdrukute ja poiste rühmad eraldi on. Minu oma on ju ilmselgelt kotkas! Teiseks - ei mäleta enam, mõttelõng on täna habras (vt ka kella 2:48).
Igatahes - iga okas loeb!

laupäev, 28. aprill 2018

Niisama, uidud


Mitu päeva olen peas ühe halapostitust veeretanud, aga ei tihka kuidagi. Nii et siis hoopis sellest, et eile tõin rätsepa juurest tagasi kaks paari pükse ja seeliku, riided on talvel kasvanud kuidagi, lasin need parajamaks kohendada. Vaatasin meistrit suure imetlusega, suur ja hästi lõhnav mees, kätega, mis välimuse poolest võiksid olla kohmakad, kuid ei olnud seda üldse. Selline mees võiks olla päästja või bussijuht või mõne lihtsama töö tegija, aga ei ole. Väga hea meister on ja meeldiv suhtleja (familiaarsusteta, viisakas).

Oo, rääkides familiaarsustest: ma ei kannata. Mõni aeg tagasi toodi mulle küttepuid. Ma olin kodus, läksin välja ja hakkasin autojuhile seletama, et mul on mugav, kui ta paneb puud _siia_. Autojuht, kui ta lõpuks üldse mulle tähelepanu pöörata suvatses (no tõepoolest, inimene jõuab võõrasse hoovi, tahab rahus ringi vaadata, pükse kergitada ja võimalik, et isegi mune sügada ja siis mingi naine tuleb ja keksib ümber auto ja seletab veel midagi), ütles, et ei tea, kas mahub. Ütlesin, et igal aastal on mahtunud, 3 m palk oli ka eelmisel aastal 3 m pikkune. Selle peale astus kabiinist välja autojuhi sõber või kes iganes ta seal oli, vaatas mind pikalt ja ütles autojuhile (sest issand jumal - no kes mina üldse olen seal!), et kuule (nimi), anname daamikese lõua täis viina, küll siis sobib ükskõik kuidas. Sõna sõnalt. Keerasin kanna pealt ringi ja läksin tuppa. Vähe on asju, mida ma jälestan sama kirglikult, kui matse. Oleks tahtnud nad sealt koos koormaga minema saata, aga selleks oleks pidanud nendega ju rääkima. Õnneks panid nad puud ikkagi nii, nagu mul vaja oli. Aga no... aga tegelikult ei olegi sellises olukorras midagi teha. Või ...?

Aga seoses rätsepaga tuli mul eile meelde üks teine lugu, üks nii öelda siseringi nali halvasti istuvate riiete kohta. Kui, siis ütleme alati: "Issand, kas mina õmblesin need?". See oli nii, et aastaid tagasi oli meil - minul ja minu tuttavatel oli tuttav rätsep, keda vajadusel kasutasime. Ta oli suurepärane meister, ainult, et jõi ja jõi kuidagi nii, et kui - siis pikalt. Ja kõik teadsid, et kui meister on parasjagu tsüklis, ei tasu sinna riideid viia. Aga mõnikord ju ei teadnud. Ükskord lasi mu üks eriti moeteadlik ja põnevaid riideid armastav meestuttav endale püksid õmmelda. Tõi meistri juurest ära, proovis jalga ja need olid no uskumatult ebardlikud ja valed. Mees läks rätsepa juurde tagasi ja pani rätsepa palvel püksid jalga. Meister vaatas ja ei suutnud uskuda: "Issand, kas mina õmblesin need?" Sellest ajast peale siis...

:)

laupäev, 21. aprill 2018

Pojengidest


Kusjuures, ma siin mõtlesin veel, ajendatuna eelmisest postitusest, et ma olen  ka seda meelt, et suhe vanem mees ja noorem naine alati  paha ei ole.
Ma 17aastasena olin nii armunud. Nii, nii et. Ja mitte nagu kassid märtsis, märtsikasside moodi armumised tulid kunagi hiljem. Armunud nagu päikesesse sirutuv lill. Pojeng nt, päikese poole pead keerav punnpõskne pojeng, kes ei osanud peaaegu midagi, võibolla vaid lõhna levitada ja kroonlehti nupust harutada, varisemiseni välja. Minu tollane päike oli märgatavalt vanem, kolmekümnene mees, targem ja kaugelt elukogenum. See mde, on mu meelest eriline anne – olla targem ja elukogenum, kui seitsmeteistaastane pojeng. Et oled mees, lihtsalt ja ajad oma meeste asju ja korraga avastad, et ühel või teisel moel, enamasti poolkogemata, kuid oled taltsutanud ühe permanentselt sinust vasikavaimustuses viibiva seitsmeteistaastase pojengi. Ja kui sa just täielik tõbras ei ole, ei jäägi sul üle muud, kui kohaneda ja hakata vastama sellele, mida sult oodatakse. Ja mu tollane päike vastas ja mina püüdsin igat sõna ja uskusin ja usaldasin. Ma hingasin samas rütmis ja surin kui tal oli halb; kui oli hea, ma õitsesin ja kroonlehed hõljusid õhus.

See suhe, mde, oli platooniline, ma olin ikka veel liiga laps ja kõik see "hea" mahtus emotsionaalse mugavuse konteksti - olla armas ja kerge ja…
Kuni ükskord me pikutasime mingil murul, minu pea tema niuetel, kõik oli imeline, kuid igaks juhuks küsisin ikka: - Kas sul on hea? - Jah. Aga see peab lõppema. Sest saad aru, edasi enam ei ole nii hea. Edasi on nagu… nagu liiga palju maasikaid, mõistad?
Ma olin tark laps ja keerulisi sõnu ses lauses ei olnud. Ja ma sain aru sõnadest, kuid mitte sellest, kuidas maasikad saavad muutuda millekski, mis pole enam maasikad. St, saab küll, mõtles pojeng, kuid seda siis alatiseks... juba avanenud õied saavad ainult närtsida.
A tegelt läks kõik ikkagi hästi. Ta on siiani üks mu targemaid sõpru.