teisipäev, 16. jaanuar 2018

Ar-rr-mastuse teed on imelised

Kaks aastat helevalget olemist ja korraga tõusid pilved: majandusosakonda tekkis blond, nooruke, ümarate vormidega praktikant ning Toomas sai teada, kes on praktikandi isa. Sellisesse isasse on võimatu mitte-ära-armuda.
"Saa aru," ütles Toomas Marile, "meie suhtel ei ole tuleviku, see on ennast ammendanud, kohvimasina ostsin mina ja võtan kaasa. Ja ära arva, et mul on kerge!"
Mari nuttis poole ööni (kaks aastat ju ikkagi!), sai aru, et tuleb minna edasi, ning hommikul pani end kirja langevarju spordi klubisse (lootes salaja, et varem või hiljem lendab üle Toomase pea ning sülitab talle pähe, sihilikult sihtides).

Esimest hüpet on parem mitte meenutada, piloodil oli tegemist, et jääda marsruudile, kui Mari röökimisest tekkinud helilaine lennukit tabas.  Teise hüppe ajal võttis Mari end kokku ja vaatas alla. Kolmas hüpe õnnestus, Mari sai instruktorilt kiita sitkuse ja täpse maandumise eest.

800 meetri kõrguselt tundub kõik väike ja ebaoluline, Toomase kujund Mari peas pleekis kiiresti, misjärel hajus pöördumatult mõõtmatutes pilvedes.

Enne neljandat hüpet tundis Mari end praktiliselt Felix Baumgartnerina. Ja tundis seni, kuni üks salakaval õhuvool ta kaasa haaras ja endaga viis, kaugustesse ja kõrgusesse.  Viimase arusaadava mõttena Mari peas oli: "Edasi minemisel peaks olema piirid", peale mida hing piiksatas valjult ja vajus ketsi säärtesse. Hinge sabas lahkusid hüvasti jätmata eneseusk ja kindlus homses päevas.

Olles end kuidagi kogunud (mitte veel ajada segi sõnadega "kokku korjanud"), meenutas Mari, et umbes kümne kilomeetri pärast saab isamaa otsa. Huvitav, kumma riigi hävitajad kiiremini lendavad ja kas nende juhendis on kirjas kõigepealt kontrollida või tulistada viivitamata. Soov maanduda kodumaale, suudela musta mulda ja vanduda, et ei iial enam - oli suur.

All lookles kodumaa värvitu loodus. Peamiselt metsad ja sood. Lõpuks siiski ka väike lapike lagedat maad. Olles pikalt võidelnud vabadust armastava langevarjuga ning tekitades kollektiivse infarkti varesekarjale, Mari siiski maandus. Tõe huvides olgu öeldud, et siiski mitte päris nii, sest viimasel minutil kasvasid kodumaa mullast Mari ette kolm tugevat tamme. Või mitte tamme - polnud aega uurida.

Aga las see Mari korraks olla.
Helilooja Arnold K. kirjutas rahakoti jaoks igasugu poppi (pseudonüümi kasutades, et ei peaks hiljem häbenema), tulevase au ja kuulsuse jaoks aga tšellode kontserte orkestriga.
Pop-lugusid osteti nagu sooje saiu. Tõsi, tihti paluti, et mitte üle teise oktaavi re, kes seda ometi laulaks. Või siis, et "Kuule, keeruline kuidagi. Mis see siin on? Kadents? Kuule, mees, publik on meie leib, ei ole vaja neid solvata kadentsiga".
Tulevase au ja kuulsusega aga ei edenenud.
Üldse.
Mitte kuidagi.
Arnold K. teenis hunniku raha, imbus läbi jälestusest enese vastu ja põgenes vaarisalt päritud metsatallu, et mõtiskleda üksinduses. Näiteks disharmoonia üle oma sise-ja välisilmas.

Nüüd kujutage ette inimest, kes ärkas, tõusus-ringutas, keetis kohvi ja seisab selle ja sigaretiga maja trepil üksildases kohal, ümberringi on rahu ja vaikus. Helilooja peas hakkas just kuju võtma kaunis paššaaž, kui äkki kusagilt ülevalt kõlab värelev, puhtalt pisaratele häälestatud hääleke: "Onuke, mis selle koha nimi on? Kas te aitaksite mind alla? Ma ise ei saa...!"

Edasi oli igasugust.
Tulemusena leppis Mari ebaõnnestumisega langevarjurina. Lennuki kõhus on ka ju tore lennata.
Muide, märtsis nad juba lendavadki kontserdi esmaesitlusele. Te ei usu, kes dirigeerib. *** isiklikult! (ptüi-ptüi-ptüi, üle vasaku õla!).

Kokkuvõtteks, kõik on hästi!
Ja on täiesti arusaamatu, milleks kõik see sündmuste jada, kui Mari ja Arnold K. elasid aastaid ühes ja samas trepikojas, mees kuuendal, naine neljandal ja korra käis Mari isegi Arnold K. ukse taga, sõimamas, Beethoveni eest öösel kell kaks.

**
A muidu, puhkan, kütan ja heegeldan ja vaatan "Salatoimikuid", loen Koffi ja Kausi ja Yani. Kohe lähen lapsega raamatukokku, me pole ühtegi "Muumit" lugenud, tunne on, et aeg on käes.
**
Pildi postituse juurde valis laps, ma oleks kiisud valinud :) 

neljapäev, 11. jaanuar 2018

"Sööma tulid siia või??!"


Esmaspäeval, peale tööpäeva lõppu viisin kassi hoidu, pakkisin oma konna ja sõitsime suht suvalises suunas, tee peal marsruuti guugeldades ja ööbimiskohta otsides. Põhjusel, et tahtsime. Täna tulime tagasi, sest trenn ja muusikakool. Tagasiteel juhtusime ühte meile võõrasse teeäärsesse söögikohta, mis oli... no imeline kindlasti.

Kohvik, kus kõik, absoluutselt kõik oli tehtud selleks, et tekitada söövas inimeses piinlikust.

Imetillukesed lauad, mille peale isegi õrnalt pudenenud besee punastab ja vabandab: "Oh, mind on nii palju, andke andeks, ma kohe võtan koomale". Menüü, kus kogus on kirjas palju suurema šriftiga kui toidu nimi. Tõeliselt veider vaatepilt: "Kiievi kotlet" ja edasi diplodookuse suurused numbrid: "200 g". Kohe tekib tunne, et seda kotleti on kohutavalt palju! Milleks sulle nii palju, külastaja? Nii palju sa ei jõua! Või ei, veel hullem, sööd ära ja kahetsed seda siis kogu ülejäänud päeva! Või mis päeva, kogu nädala, õhtul guugeldad endale kuupääsme korraga kahte spordiklubisse.

Menüü hallil ebaisuärataval paberil ja fotodega, mille peale isegi mina, toidublogides nii mõndagi näinud inimene, tahtmatult nina kirtsutasin. Ja mitte, et ma seda menüüd süüa oleksin kavatsenud, kuid oleks tahtnud midagi ahvatlevat, midagi, mis soodustaks mõtlematut ja rõõmsat söömaaega. Et uhke sõna "söömaaeg" mängleks grillitud liha päikeseliste toonidena ja pilgutaks hästi tehtud pilaffi veidi õliseid silmi. Selle asemel meenus sõna "ratsioon" - sale ja külm, nagu ehitusnael, torkas pähe ja tuikas pikalt.

Kui ettekandja lõpuks salati tõi, tundsid end isegi mitte tegelasena, vaid raamatu "Kolm paksukest" täisväärtusliku pealkirjana. Sest seda taldrikut oli PALJU. Kuid mitte portsjoni mõttes, vaid selle, taldriku, positsiooniga kontekstilises aegruumis. Tavaliselt tilluke nagu Tuhkatriinu kingake salat mõjus sel korral lauda pidi trampiva saapana number nelikümmend kaheksa: "Säh sulle, söö, kolmkümmend grammi šampinjone, sa täitmatu loom!"

Ja ettekandjad, muidugi. Ettekandjad ei olnud lihtsalt kõhnad, nad evisid Kate Mossi imelist heroiini-kõhnust. Luud ja nurgad. Nende androgüünsust oleks kadestanud ka Tilda Swinton isiklikult. Jumal näeb, ma pole teab, mis kerekas inimene, kuid nende taustal tundsin end Bridget Jonesina filmist, kus viimane tuletõrjedepoos torust alla libises.

Ja toit oli külm. Kuid kuna isu enam ei olnud, see isegi ei häirinud.
Ma arvan, et selle asutuse message lõpetatuse seisukohalt oli puudu vaid silt ukse kohalt kirjega "Sööma tulid siia või??!"

PS! Postituse foto illustratiivne, netist, st, ei ole tehtud söögikohas, millest postituses rääkisin :)

esmaspäev, 8. jaanuar 2018

Kanade ekspansioonis nt, ja veel neli imelist fakti

Tarakan see vist ikka ei ole, aga ilus ikkagi. Foto by Javier Ruperez

Täna ma istusin ühes ooteruumis, mille laual lebas raamat "Kolmsada imelist fakti" või midagi sarnast, hetkel googeldades viidet ei leidnud. Igatahes, mul ei tule iial pähe midagi sellist osta või laenutada, mulle piisab faktidest, mida ma nii või teisiti ümbrust jälgides korjan ja imetlen ja imestan ja ausalt, tahaks vahest puhata (mde, puhkuse alguseni on 40 minutit).

Näiteks täna. Lõuna paiku toidupoe järjekorras, erutunud vanem daam teavitas mind, et lutikad võivad elada kasukates.
Ma ju suudaksin mõista tema soovi mind valgustada nt juhul, kui ma oleksin seal kasukas seisnud. Kuid ma kandsin täna mantlit, tavalist villast, karvadeta mantlit. Kui ma olin ostude eest tasunud ja need kiiresti kotti ladunud, hõikas proua järele: "Naftaliiniga ei maksa proovidagi! Nad ei karda midagi!"

Ma pean siinkohal tunnistama, et olen see vist siis õnnelik inimene, kes pole kordagi lutikat näinud! Ja sõna "naftaliin" äkki vaid lugenud, mõnes Esimesest maailmasõjast pajatavas raamatus. Aga teadmine, palun väga, omandatud.

Mõtlesin poest välja minnes, et tahaks olla lutikas. Elaksin kasuka karvades. Ei kardaks mitte midagi. Ja veel räägitaks minust poesabas legende. Mis on ju ka meeldiv, mis siin tühja salata...

Kuid mitte sellest. Mina ja raamat ooteruumis. Ma saan ju aru, et sellised tuleb hoobilt ahjus põletada ja siis üle vasaku õla sülitada. Ja mis ma tegin? AVASIN, suvalisel leheküljel, ega jõudnud piisavalt kiiresti kinni lüüa.

Viis imelist fakti kargasid mulle ajju ja jäid käärude vahele kinni, kardetavasti igaveseks.

Nüüd ma siis tean, et:

  • Kanu on maailmas rohkem, kui inimesi. 
  • Selili kukkunud oinas ei suuda end ringi keerata
  • Ühest inimesest saab keskmiselt seitse seepi
  • Krokodillid ei saa endale keelde hammustada 
Ja lõpuks, kõige kohutavam. Hirmsam, kui seep, kui kanade ekspansioon, kui õnnetu oinas, keda ma nüüd kindlasti uneski näen:

  • Tarakanid puuksutavad. 

Jumal näeb, et ma olen kõigega nõus. Oinaste, kanade ja krokodillidega... Aga vaat illusioonist tarakanide osas on nii kuradi kahju.

pühapäev, 7. jaanuar 2018

Lugemise aasta 2017

Pilt, khm, Aliexpressi lehelt (ise ka imestan).
Et siis lugemise aasta. Goodreads tegi kauni kokkuvõtte (LINK). 94 raamatut. Varasemate aastate kohta mul nii täpset arvestust pole, kuid usun, et seda on veidi rohkem, kui tavaliselt. Lisaks, kui ma seda Goodreadsi kollaaži vaatan, siis ega ma sealt ennast ära ei tunne. St, loetu sisu erineb ka sellest, mida ma tavaliselt loen. Nt olen ma palju aastaid lugenud kõike, mis ilmub Loomingu Raamatukogu sarjas (khm, mulle tundub, et see kuidagi... pisendab ohtu jääda päris rumalaks), kuid sel aastal olen lugenud neist vaid mõne. Kusjuures proovisin rohkem, kui lõpuks läbi lugesin. Hammas ei hakanud peale või siis ei köitnud,  nii et võimalik, et rumalaks jäämine on siiski juba juhtunud. Lisaks on mul magamistoas meikimislaua nurgal kõrge hunnik vaid osaliselt loetud või hoopis lugemata jäänud "Vikerkaari" ja "Loominguid". Neid olen ka alati suht kaanest kaaneni lugenud umbes aastast 2005, kuid sel aastal oli koguaeg mõni või mitu põnevamat raamatut pooleli ja nii ta läks. Ehk siis et... ja oh seda avastamise rõõmu - aeg ei olegi kummist!

Eks osaliselt oligi Facebooki lugemise väljakutse grupiga liitumise eesmärgiks lugeda nö kastist välja. See õnnestus, absoluutselt. Teine põhjus, miks liitusin, oli suhelda inimestega, kel on sarnased huvid. Selle kohta ei oska öelda midagi - tundub, et ma ise pole suurem asi Facebookis suhtleja. Küll aga - tänu sellele grupile olen lugenud vist tuhandeid raamatuarvustusi ja isegi kirjutanud mõned. Arvestades, et elus enne lugemisväljakutse gruppiga liitumist pole ma üldse raamatumuljeid üles kirjutanud rohkem, kui kaootiliste märkmetena oma märkmikesse (ok, paar - kolm meenuvad siiski, kuid nii üldiselt... ), pole paha sugugi.  Mis on huvitav, selgus, et mulje jagamine ongi minu jaoks kordi suurem väljakutse, kui raamatu lugemine. Sellega kavatsen jätkata, vaatamata sellele, et mõned ronivad intellektuaalid seda nõmedaks peavad.

Eks teemade alla oli ka põnev raamatuid paigutada. Lugemata jäid 5,5 teemat. Kaks neist jäid määratlemata põhjusel, et blogin pseudonüümiga ja soovin, et see nii jääks. Teema "Raamat sarjast "Varraku ajaviiteromaan"" - ma ausõna püüdsin ja küsisin soovitusi ja proovisin veel, kuid pole teha midagi, see sari on tervenisti mulle kuidagi... psühholoogiliselt vastuvõetamatu.
Teema "Mõne rahva müüdid või muistendid" - on ok, ma olen neid elus lugenud küll ja veel aga sel aastal, ei teagi, oli siis kuu seniidis vms, õiget tuju ei saabunudki. Teema "Kaks samasuguse nimega raamatut" - valisin raamatud nimega "Kitsas tee sisemaale", Flanagani lugesin läbi, kuid Bashõ oma läks kuidagi meelest, selle loen hiljem kindlasti järgi - sest tahan. "Ema või isa lemmikraamat"- vaat, sõbrad, ainukesed raamatud, mida mäletan oma vanemaid lugemas, on "Tarzan" - neid oli vist palju, sari või midagi. Mul on isegi raamatute kaaned meeles ja vanemate (mõlemad lugesid neid) vaimustus, kuid andke andeks, seda mina tõesti ei suuda. Lisaks jäi lugemata raamat, mida grupi liikmed ühiselt lugesin, ehk siis Maarja Kangro "Klaaslaps", seda vist põhjusel, et katkendi lugesin "Loomingust" ja sinna otsa nii palju grupiliikmete muljeid, et tekkis midagi mürgituse taolist, usun, et on hea raamat ja äkki kunagi siis ikkagi loen.

Nimekiri väljakutse raames läbi loetud raamatutest asub SIIN.

Juba käes oleva aasta väljakutsest võtan ka osa, aga suhtun nagu ennegi - vabalt. Tahaks lugeda vähem, see eest kirjutada ja mõelda rohkem. Vist vastupidises järjekorras, aga no saite ju aru.

Tahan lugemisest veel kirjutada, aga hetkel sai aeg otsa.

kolmapäev, 3. jaanuar 2018

Et siis 2018.

Jõulud ja aastavahetuse lähenedes tõuseb mul lisaks ärevuse tasemele kusagil hinges soov kõigile jõudu ja vaprust soovida.  Sest see on aeg, mil peab kohutavalt palju. Igasuguseid asju, alustades jõulupidudest, nii lapse kui enda omadest kuni heeringa puhastamiseni kolmekümne esimesel. Peab, sest tavad ja kombed, ei taha lapsest inimpõlgurist metslast kasvatada, ei taha kedagi solvata. Ma valetaks, kui ütlesin, et pühasid üldse ei naudi, kuid peab siiski üle mõistuse palju. Tõe huvides olgu öeldud, et ma armastan esimesi jaanuare. Tunne justkui peale õnnestunud revolutsiooni. Despoot on langenud, normid on põranda alla pagendatud. Linn on tühi ja lõpuks saab lihtsalt olla.

Mul oli sel aastal teisiti kui tavaliselt. Ma ei suutnud meenutada, millal see oli, kui ma viimati jõulude ja aastavahetuse paiku tööd tegin. Ikka alati puhkus, nii 20-st ja kuhugi uude aastasse nii, et jääks piisavalt aega pidustustest toibumiseks. Sel aastal töötasin sajaga, punkt jõuludeni, punkt pühadest pühadeni ja täna hommikust suure hurraaga edasi ja hakkasin enne saunas mõtlema, et väga hull ei olnudki. Polnud aega põdeda. Enne jõule olin nii hõivatud, et isegi lapse muusikakooli jõulukontsert tundus meeldiva hingetõmbepausina.

Linna pealt juhuslikult ostetud nulust poole kaunistas laps kahekümne kolmandal ja teise poole kaunistasime koos kolmekümne esimese hommikul. Sai täitsa kena. Mingis meeltesegaduses magamistuppa toodud kuuse viin küll homme välja, pesukummut on juba paksult okkaid täis.

24. magasime. Magasime nii, et magasime sisse ja jõudsime ema poole pmts ajaks, mil teised lahkuma hakkasid. Ja oli ok, kõik said läbi kallistatud, sõime kõhud täis ja pesin poolteist tundi nõusid ja igasuguse irooniat: ema pisikeses köögis, mina pesin, tema istus ja jutustas ja me pole vist aastaid nii hästi saanud rääkida. Päriselt soe tunne jäi.

Järgmine päev käisime teises kohas kallistamas ja seal ka söödeti ja pakiti kaasa ja nii meil kodus jõululauda polnudki. Palju sa hing jaksad, elasime lapsega veel mitu päeva keefiri dieedil, et toibuda kõigest, mis pühade puhul sisse sai söödud.

Aastavahetuseni jälle tööl ja siis ta juba tuligi. Heeringata kuidagi. Traditsiooniselt õues, linna kuuse all, kõiki tuttavaid ja pooltuttavaid ja võimalik, et sekka mõnd kontvõõrastki kallistades. Edasi küll sissisime salaja koju, lapsel jäi tema enda poolt pikalt planeeritud lõunauinak kuidagi ära ja nii ei saa ju rallit sõita. Jalutasime küll pikalt, ja üldse, me oleme nüüd nende vihmasadudega spontaanselt mitu korda pirukate ja kakao piknikul käinud, Ülejõe pargis ja Toomemäel, korra isegi metsas. Ja ... nautinud. Hiljuti kelkisin kellegi blogi sabas, et meil, meil on lumi maas. Noh, enam ei ole, aga hetkel veel ei häiri.

Ja... Ma tahtsin öelda vist, et hea on. Puhkuseni on nädal ja ...
Täna hommikul olin küll pidur. Hommikul lapsega lasteaega, vaatasin, et meie maja otsas tuled ei põle, ah, ah, pühad. Elukiire, lapsega raamatupoodi - "Võta tibu kõike, mis sul vaja on, jaa, see värviraamat ja see pusle, jaa, võid võtta uued vildikad ja selle ja need ka - mul on koosolek ja nõupidamine,  sa pead ligi neli tundi üksi passima..." Ja siis lendan viimasel minutil nõupidamisruumi, lükkan tel hääletu peale ja jään kuupäeva vaatama - 2. ju! Ei ole püha! Ja ma ju olen tööl, ei ole ju püha! Ja kurat, oli jah mingi kiri, et koolivaheaeg, lapsi aias vähe - valverühm maja teises otsas...

Rohkem vist ei oskagi.

Head uut aastat!
Ja ärge kartke kedagi!

kolmapäev, 20. detsember 2017

Minu väiksest päikesest


Öösel nägin õudusunenägu, midagi seoses lapsega, terve päev olen kaasa tassinud, ei saa peast välja. Päev oli ka kuidagi... iga-aastane arenguvestlus lasteaias. Ja iga-aastane jutt: sõnakas (ja kuidas veel) Ei, mina ei ole kunagi öelnud, et ta võib liikumistunni õpetaja kohta öelda, tsiteerin: "Saagu enne ise peenikeseks ja hakkaku siis meie peale karjuma!" Ja kui nüüd päris aus olla, on ju protest õigustatud. Ma ei lähe iial hoolitsemata juustega juuksuri juurde. Ja mis puutub sellesse, et vanem inimene ikkagi ja pedagoog - ma arvan, et vanus ja ametikoht ei ole kaugeltki piisav põhjus kellestki lugu pidamiseks. Austus tuleb välja teenid ja viisakus peab olema vastastikune. Lapsel on ju silmad peas ja kõrvad küljes.

On tark, laia silmaringiga, saab kõigega hakkama, aga jätkuvalt - teeb siis kui tahab. Mh, ma arvan, et nii ongi õige - on väga vähe asju, mida peab. Igal võimaluseks tuleks eelistada seda, mida tahad. Ei, ma pole lapsele seda sel viisil seletanud, küll aga kaudselt: ongi miinimum, mida peab: nt talvel maja kütta, muidu külmume ära ja hamstri puuri koristada ja kassi sööta, muidu surevad hamster ja kass. Edasi on juba vabakava ja mida rohkem inimesed teevad asju, mida tahavad, seda õnnelikumad on.

Lasteaias kirjutatud kirjas jõuluvanale soovis vikerkaarepüstolit (st, püstol, mis tulistab välja vikerkaari) ja rahamasinat. Noh. Kellele ei meeldiks vikerkaared? Mis rahamasinasse puutub, siis ei oskagi öelda, kas ma olen nüüd midagi väga õigesti või valesti teinud. Ise usun nii, et raha võrdub mugavus ja suhtun tõsiselt, mul on alati tagavara, mõtlen ette jne. Imetlen inimesi, kes elavad nagu linnukesed oksa peal aga mina nii ei oska ja ei taha ka. Laps on mul suur raha koguja ja üldse mitte laristaja. Teab, et puu otsast kasvavad vaid õunad ja käbid. Kui küsisin, seletas, et kui tal oleks rahamasin, ei peaks mina enam tööl käima. Ma mh selgitasin, et ma päris kodune olla ei taha ja et need, kes kodus rahamasinaga raha teevad, pannakse vangi. Siis hakkas muretsema, et mis saab, kui jõulukas nüüd ikka toob. Lubasin, et jõuluvana ei too asju, mille eest võidakse inimene vangi panna. Ja siis pikalt sellest, kuidas raha panka saab, sealt minu arvele, siis poodi ja sealt uuesti panka. Me oleme sellest varem ka rääkinud, aga tundub, et päris aru veel ei saa.

Nõuab oma õigust, kui muidu ei saa siis sõjakalt. Rääkisin kasvatajale mõne päeva taguse loo: me käisime söömas nö oma kodukohvikus. Seal oli uus ettekandja. Tellisin cappuccino, uus tüdruk tõi kõrges klaasis. Täpsustasin, et tellisin cappuccino, tüdruk vastas, et ongi, pani kogemata valesse klaasi ja lahkus. Maitsesin ja ütlesin lapsele nii muu seas, et see pole kellegi cappuccino, täitsa lurr. Mispeale laps tõusis lauast enne, kui ma reageerida jõudsin, astus nõudega tulevale ettekandjale risti ette ja teatas selgelt kõva häälega: "Minu emme ütles, et pole kellegi cappuccino, täitsa lurr". Ettekandja vabandas ja tõi uue kohvi, mina vabandasin, laps säras nagu juudijõulupuu. Kasvataja nägemus: sõjakas! Minu nägemus: astus nõrgema (st, tööpäeva õhtuti ma olen raudselt nõrgem, kõiges, mis puudutab suhtlemist) eest välja! Muidugi ma pärast seletasin, et tüdruk on uus ja kõike ei tea, me oleksime võinud olla leplikumad.

- Kuidas ma last karistan?
- Mille eest??

Viimane pahandus, noh, pigem ikka "pahandus", mis ta tegi: kinkisin talle ükspäev kuuseehte, baleriini. Keerutas peos kuni metallist aasake, mille küljes on pael, tuli ära. Ostsin mingit imeliimi Supet Attack vms. Laps tahtis ise liimida, seletasin, et ei maksa, see liim on nii tugev, et võib sõrmed kokku kleepida, nii et naljalt enam lahti ei saa - mul on nii juhtunud. - Ahah. Ei läinudki pikalt, päev või paar, kui korraga tuleb suure nutuga minu juurde, et sõrmed sai hädavaevu lahti aga käed koos ja kuidas ta nüüd muusikakooli läheb. Rahustasin, püüdlikult mitte-naerdes. - Ma ju rääkisin! - No mis teha, tead ise ju, lapsed ON uudishimulikud-üüü--ää! - No on jah, pai, pai, ära nuta...

Karistada? Ta on kuuene. Mu meelest oleks õnnetus kordi suurem, kui ta poleks uudishimulik.

 Praegu magab minu kõrval, pea minu padja nurgal. Pehmed põsed, süsimustad imetihedad ja pikad ripsmed ja udemeis põlved.
Üksõhtu:
- Ma ei taha, et mu jalad nii karvased on!
- Kuule, lapsed ongi sellised.
- (selili, jalgu vihaselt lakke loopides) Ma ei taha, nii kole, üüü-äää... 
Mõni aasta tagasi nuttis, et tahab olla sama karvane nagu kiisu.
See on nii lahe, kui järsku ta magama jääb. Minut tagasi veel siutsus kiirusega 30 küsimust minutis, mis tema peakeses ma ei tea, kuidas, tekivad: "Kas kummitused on läbipaistvad? Silmad ka? Aga kuidas nad nendega siis näevad? Kuidas kosmos ära ei lõppe? Mis on kõige suurem number? Kuidas ei ole, kuidas... " Ja siis on hetk, kuulatan ja juba ta ongi vajunud unenägudesse. Hingab ühtlaselt ja imevaikselt, Muki veel kõvasti sügaval kaisus. Sosistan talle kõrva mõned kõige tähtsamad asjad teades, et ta ei vasta. Mulle meeldib minu koolipõlves populaarne olnud teooria sellest, et unes kuuldu salvestub ajju, nii et kasutan juhust.

Ta elab sama moodi, nagu ta uinub: kiiresti, energiliselt, enesekindlalt; läheb ja tantsib ja jutustab - suured silmad pärani, kätega vehkides, naerab visates pea kuklasse. Kui rõõmustab, siis üle kera, kui vihastab, siis nii, et sädemed lendavad. Oskab solvuda, kuid pikalt ei mossita ja viha ei pea. Kui teda miski huvitab, võib istuda pikalt vakka nagu hiir. Kui kuhugi saab ronida, siis seda ta ilmtingimata ka teeb, olles ise endaga lõputult rahul.

Muidugi ta pole ideaalne. Võib olla järsk. Tema ümber tekib alatasa segadus ja koristada armastavad vähesed. Võib olla lärmakas (tantsida lõpmatuseni Sia "Chandelier" ja "Cheap Thrills" järgi - ja mulle meeldib, et ta ei pea seda veidraks - aasta loovtantsuringi annab tunda; lemmiklaul mde, on tal hetkel Imagine Dragonsi "Thunder" ja lemmiklaulja: Kerli), mis on üsna väsitav, tundub, et toa nurkadesse tekivad energiat imevad lehtrikesed. Tahab olla esimene aga on õppinud konkurentsi taluma. Võib olla laisk (kes ei ole mõnikord??) jne. AGA laulab nagu linnuke, on rõõmus, tundlik, abivalmis ja õiglane, usaldav ja oi kui siiras.

Meil on voodid kõrvuti, kuid tema voodis magavad vaid kaisuloomad. Ta magab minu kõrval, ma mingi päev jäin vaatama ja imestasin, kui pikk ta magades on. Ta on veel õrnalt beebilõhnaline, eriti magades. Aga beebipehmus, mille vastu oli nii mõnus oma nägu suruda, on kadunud. On juba elava loomuga lapse sitked lihased, kuid ma ikka veel surun nägu vastu teda ja jäängi suruma, kuni ta ise keelama hakkab. Sest minu väike patarei, antidepressant, ravim ükskõik milliste kompleksite vastu, minu sõber ja abiline, aegaajalt minu terve mõistuse hääl, minu ankur, vaimustus, personaalselt mulle antud võimalus mõista paljusid olemise saladusi.

Ööd

reede, 15. detsember 2017

Tädidest ja koibadest, mis on täitsa karvased


Hommikul, võõras linnaosas, jalutan mööda mitmepereelamust. Korraga haarab mul varrukast suur, suure kurja näoga tädike.
- Sa pead oma kõutsiga midagi ette võtma! - maurab tädi tigedalt.
- ?(sada mõtet sekundis)?? Millise kassiga?
- Oma kõutsiga! Situb minu ukse ette!
- ? (sada mõtet sekundis)?? Ma ei ela siis, mu kass ei käi siin...
- Tee veel nägu, et sul polegi kõutsi!
- Ei, mul on kass, aga me elame teises linna ääres...
- Ah-ah! Kui sital käib, siis elad teises linna ääres! Südametunnistus elab sul teises linna ääres! Täna on matt sitane jälle! Teine matt juba! Õhtuks olgu koristatud! Ma teen MUPO-sse avalduse! (põgenesin)
Nüüd ma usun paralleelsetesse, vaid kohati ristuvatesse reaalsustesse. Ühes neist jalutab mu kass läbi terve linna, et sittuda selle tädi ukse ette.
Mul, mde, ei ole kõutsi, Miisu on kassipreili, aga vaevalt, et see midagi loeb...


*
Hommikul tööl, köögis, räägin kolleegile, et keetsin eile kanasuppi. Koristaja sõidab sisse:
- (nõudlikult) Kust te kana ostate?
- Ee... siit, lähimast poest...
- (kõiketeadvalt) Ärge sealt ostke. Seal valetavad! Letis on koivad ilusad, aga kui koju tood, on kõhnad ja nii karvased!


Ja kell on veel alles pool kümme!


*
Mde, rääkides jõulupidudest ja kleitidest. Kas keegi teab, kuidas briljantrohelise naha pealt maha saab? Mul, noh... on selja peal tiivad... :) kurat, naljakas ka, aga... millega see maha tuleb?