laupäev, 27. mai 2017

Ja toomingas hakkab ära õitsema juba

Mõni kuu tagasi kirjutasin uhkelt, et üks targa täiskasvanud inimese tunnus minu meelest on enda käsutuses olevate (vaimsete, füüsiliste, ajaliste, materiaalsete jne) ressursside enam vähem adekvaatne hindamine ja kasutamine.

Ja nüüd ma siin siis olen. Pea valutab hommikust saati. Nägemisvälja servad virvendavad. Valgus on valus ja süda paha. Pole enam kindel, kas valust või valuvaigistitest. Ühesõnaga migreen. Erinevalt teadlastest, kes migreeni põhjuste üle jätkuvalt vaidlevad, mina tean, millest mul. Ma olen oma aja üleplaneerinud, tugevalt. Lohutan umbes nii, et mitte kõike lollusest ju, osaliselt teadmatusest - nt ei osanud arvata, et lapsel nii palju esinemisi on. Samas, kui kurtsin, siis kogenumad lapsevanemad imestasid: "Kuidas sa ei teadnud, kevadel on alati." Noh.  Tõenäoliselt ma jään lõpuks ikkagi ellu, aga... hetkel on küll jõle valus. Tahaks tolmurulliks muunduda ja kapi alla pugeda.

(Ma muide mõtlesin seda kohta pikalt - ma tean inimesi, kes räägivad oma kassidega ja vihmaussidega peenras, ja siis veel lilledega rääkijad ja puid üleüldse käiakse kallistamas. Ja samas ma ei tea kedagi, kes tolmurulle kõnetaks, nii et...)

Aga ükspäev ma käisin matkal ja mitte matkarajal, nagu normaalsed inimesed, vaid ikka tõelises karupepus ja pärast mul olid jalatallad kaks päeva ümmargused ja täna esimest päeva enam ei ole ja ühtegi puuki või kaani või kes iganes seal soos, kus me kohati puusani vees ukerdasime, elavad, ka ei ole, nii et...
Kunagi üks terapeut arvas, et on hea mõte leida igas päevas vähemalt üks ilus asi. Mul tuleb see meelde ainult siis, kui midagi väga pahasti on. Lähen nüüd tõmbas siis kuhugi kriipsu. Või risti või ma sellele pole veel mõelda jaksanud.

Tegelikult, me lõpetasime matka Setumaal kellegi saunas, kus sisuliselt keset ööd läksid kohalikud nii tülli, et meie, mittekohalikud, pidasime isegi olles tugevalt joobes targemaks lahkuda kiiresti, tagasi sisemaale, sest... st, täna ikkagi ma saan kõndida juba ja isegi mitte pulksirgetel jalgadel, nii et.

Et siis millest. Ma ka ei tea, kui Jumal on, siis tema äkki.
Teab.

pühapäev, 21. mai 2017

"Mees, kes jäi ellu" 2015

Vaatasin veel kaks Iñárritu filmi. Kõigepealt "Mees, kes jäi ellu" - isegi kaks korda, seejärel "Lindmees ehk (võhiklikkuse ootamatu voorus))". "Birdman" mulle ei meeldinud, esiteks ma pole komöödiasõber, teiseks teema ei kõnetanud. Küll aga meeldis "The Revenant", mida ma veel mõnda aega tagasi üldse vaadata ei kavatsenud, Leo ei ole minu tüüp. Kuni avastasin, et  see on ka Iñárritu film.

Ja filmist.

As long as you can still grab a breath, you fight.

Süžee on primitiivne, mahub mõnesse ritta.

Aasta 1823. 20 aastat peale seda, kui Napoleon I müüs kolmandiku Põhja-Ameerika mandrist (Louisiana ajalooline piirkond) 80 miljoni frangi eest USA-le.
Jäises metsas jahil olev salk kirjeldamatult ebahügieenilisi ja uskumatult karvaseid ameeriklasi kohtuvad salga põliselanikega, mille tulemusel suur osa sissesõitnutest jääb ilma oma skalpidest, ülejäänutel õnnestub nii enda kui kütitud loomade nahad vedada enam vähem kasutamiskõlbulikena paati ning põgeneda sündmuskohalt. Järgmisel päeval otsustab põgenejate parim jäljekütt ja mountain man Hugh Glass, et mööda maad liikuda on ohutum ning mehed maabuvad. Otsus oligi ehk õige, kuid ainult mitte Glassi jaoks. Juba järgmisel hommikul, olles suhelnud poegi kaitsva emakaruga, muutub küttidele teed näitav täht kiviks nende kaelas. Salk liigub edasi jättes Glassi karu poolt vormituks lihakäntsakaks näritud keha juurde Glassi poja ning kaks jahimeest - et kui Glassi hing sellest, mis karu välja sülitas, lõpuks väljapääsu leiab, matta maised jäänused au ja kombe kohaselt. Ainult, et ühel jahimehel kahest olid hoopis teised plaanid.

Olles tapnud Glassi poja ning petnud oma paarimeest, viskab kurikael hinge vaakuva Glassi hauda ning lahkub, enda meelest siis helgesse tuleviku. Nagu kõik juba filmi nimest järeldasid, teooria ja praktika lähevad siinkohal lahku. Mountain man võidab vikatimehe, indiaanlased, karmid ilmastikuolud ja igasuguse loogika ning vähe sellest, et kurikael helgesse tuleviku ei jõua, ei jõua ta üldse kuhugi.

Brutaalne ja siiras film ellujäämisest ja kättemaksuihast, kohanemisest, üksindusest, meeleheitest ja usust.  Iñárritu näitab looduse tõelist, algupärast jõhkrust, mis kõnetab pigem instinkte kui kogemusi - viimaseid enamikul vaatajatest lihtsalt ei ole.



Äärmiselt õnnestunud võitlusstseenid: keegi ei haara vastasest kinni ega kukerpallita temaga hanges jagades aegajalt hoope rusikaga. Siin lendavad nooled pähe või labajalga, kõrvad hammustatakse peast, nuga lüüakse põlveõnnlasse, löögid esimesel võimalusel olgu siis jalaga tagumiku või kirvega kätte.  Inimesed muutuvad loomadeks, hammustavad või küünistavad ükskõik millest või kuhu, peaasi vigastada, ei mingeid reegleid, ainult instinktid ja soov jääda ellu. Need ei ole kaklused, need on võitlused elu ja surma peale.

Operaator Lubezki töö on imeline. Võitluskaadrid on pikad ja väga realistlikud, kaameramees hüpleb indiaanlaste vahel, venitab silmad mändide tippu külma päikeseni, tekib tunne, et oled pildi sees, hingad filmiga ühes rütmis. Ülisuured lähiplaanid, kedagi ei jäeta kõrvale, mitmel korral vaatab Glass otse silma sisse ja küsib: "Mida sina minu asemel teeksid? Elad kaasa või mõistad hukka?"

Monumentaalne loodus, loomulik valgus, piisad kaamera objektiivil. Taevas ja näod! Näod, mis üksi pilguga ütlevad rohkem kui mõni teine rääkides tunde. Unenäolised flashbackid. Selgelt andekalt oksendav taimetoitlasest DiCaprio söömas toorest maksa või magades värskes hobuse korjuses.

Ja kui Lubezki valitseb vaataja sisikonda, hõivab Iñárritu  mõistuse: väike filosoofia kodune töö: põtrade laskmine puunotist või tantsisklevad piisonid või iidne jumalakoda. Kaugelt mitte ilmselged otsused ja rasked moraalsed dilemmad. Ja lihtsast loost saabki vaata et filosoofiline traktaat elu mõttest ja tahtest ja...



... inimese elajalikust julmusest, mida me parema meelega ei tunnistaks, kuid mis kogu kultuurikihile vaatamata aegajalt ja kõige ootamatutes kohtades, mõtetes, mõnel nõrkus- või meeleheite hetkel end meile meelde tuletab. Mulle tundub, et sellisena kujutab Iñárritu inimese tõelist olemust ja raske on temaga mitte nõustuda.

DiCaprio ja Hardy pilgud +  Iñárritu realism ja sõnatu proosa + Lubezki sümbolism ja poeesia =
film, mis rebib naha ja murrab luud, viskas sind alla kaljudelt.

neljapäev, 18. mai 2017

Sarah Winman "Imeliste sündmuste aasta"

- Tead, mis ma sulle ütlen? - võtab Marvellous jutu kokku. - Mind on tõesti hoitud.
- Kas sa pead silmas Jumalat? - küsib Drake.
- Jumalat? Üldse mitte, Drake. Ma pean silmas armastust. Ei maksa neid kahte omavahel segi ajada. Armastus on ainuke, millesse tasub uskuda... No tegelikult on veel kuu... Miski muutumatu, mis mõjutab sinu elu, kui sa ise seda ei suuda.

(ma mälu järgi, vabandust, raamatu andsin juba ära)

Sarah Winmani "Imeliste sündmuste aasta" on imeline hümn väikestele rõõmudele, argimaagiale ja inimlikule soojusele. Kui mitte päris rõõmust, siis leppimisest sellega, mis on, ettemääratusest, saatuseköitest ja... andestusest. Armastusest kindlasti. Veest ja lugude tervendavast jõust.
 
Üksildane sadama kai, kaldal seisev mustlasvanker, iidvana naine Marvellous, kes armastab punaseid huulepulki ja laukaploomidžinni, näki tütar, ravitseja ja teadjanaine, kes näeb võõraid unenägusid ja oskab püüda kuulujutte, tema elu kolm armastust ja kohtumine sõjas ellu jäänud, kuid oma armastatu kaotanud noormehega, kes kannab piiraadinime Francis Drake, inimsaatuste keerulised põimikud, tinglik kahekümnenda sajandi ellu tungiv müstika ja... tõenäoliselt peaks selles lõigus mõni punkt ka olema, kuid ma ei leia õiget kohta.

Noor mees ja vana naine täidavad isiklike lugude lünki kuulates teineteise jutustusi. Drake saab teada oma isast ja usust, Marvellous - oma emast ja armastatust.

Autori keel on puhas nauding, sillerdav ja natuke hull, kuid väga terav ja täpne. Kaks süžeeliini põimuvad kokku, tekst voolab nagu jõgi, happy end uinutab nagu tasakesi loksuv meri. Veega seotud metafoorid on ütlemata kohased - see lugu on tehtud merekarpidest ja vetikatest, tõusust ja mõõnast, iidsest oskusest püüda kala, korjata taimi ja küpsetada lõhnavat leiba.
 
Raamatu lõpu poole saab selgeks, et kõik see arhailine müstika on tegelikult üsna maine ja olulised asjas siin ilmas on universaalsed: soov omada juuri, soojuse- ja armastuseiha. Võimalus olla see, kes sa oled ja olla sellena armastatud. Võimalus rääkida oma lugusid kuuljatele kõrvadele ja et igaühel oleks vähemalt üks koht, kus ta on oodatud ja tema üle rõõmustatakse.
Vist. See raamat on väga kerge lugeda, kuid mõtestada saab väga mitmeti, igaüks oma künka otsast...

Mulle väga meeldis, hakkasin nüüd lugema "Kui jumal oli jänes".

reede, 12. mai 2017

Natuke läks lappama

Ma siin vahepeal kahtlustasin, et olen kuidagi rumalaks jäänud. Vaatasin ära Iñárritu "Surmatriloogia" ja see oli nagu töö. Mingi blogipostituse ajel otsisin välja Masingu "Pessimismi põhjenduse" ja kui juba, siis hakkasin (üle) lugema ja ei köitnud absoluutselt. Leidsin lõngakastist (?!) vana IPodi, rõõmustasin, vaatasin, et muu hulgas on peal Joyce`i "Ulysses", olen seda kunagi lugenud, kuid peale ei mäleta kelle sulest "Vikerkaares" ilmunud katkendit ja selgitust, kavatsesin kindlalt üle lugeda. Või kuulata, vahet ei ole. Läksin aeda tööd tegema ja kuulama ja see tundus nii raske, nii töö kui raamat, et loobusin, pakkisin lapse ja asjad ja nagu juba ütlesin. Spaa oli kontimööda, hakkasin kahtlustama, et ma äkki vale suuna valinud, äkki ma olen hingelt hoopis ilublogija. Proovisin mõtet selga, visualiseerisin kujutlusi - mina roosas huulepulgas ja siis kirsipunases ja siis meenus mulle kellegi blogipost, kus tüdruk näitas oma ilu, neid, noh, tooteid ja tal oli neid umbes banaanikastitäis. Ma ei tea, kuidas kellelegi, aga ma vaatasin peeglist oma nägu, normaalmõõtmetes nägu, eksole ja imestasin, miks ma siiani olen arvanud, et fantaasiat mul justkui jagub. Kuhu, tekkis küsimus, kuhu see kõik mahtuma peab ja mitmes kihis täpselt ja üldse,  kui mulle meeldiksid keerulised asjad, oleksin südamekirurgiks õppinud nt. Nii et otsustasin siiski lihtsalt välja magada.

Tegelikult tahtsin ühest raamatust, aga võtan nüüd puhta lehe.

kolmapäev, 10. mai 2017

Seast

Pig Portrait by Rudi Hurzlmeier

"Jah, see oli siga, suur, must nagu pigi"
Sir Arthur

Siga ei rüvetanud mälestusmärke, ei norinud alaealistega tüli ega loopinud konisid liivakasti, kuid oli seejuures siiski siga, üks sigajam siga, keda ma näinud. Siga jalutas jõe kaldal kahe härrasmehe saatel kõige tavalisema sea näoga. Jalutajate sabas lendlesid lamedad ja ebaoriginaalsed naljal, härrasmeestele tehti silma ja naeratati, kuid otsest küsimust - mis mõttes siga, milleks siga? - keegi ei esitanud. Tõenäoliselt põhjusel, et linn on meil kultuurne, olgugi, et üksikuid sigu leidub ka.

Koerad, nähes sellist sigadust, olid elevil rohkem, kui nende peremehed. "Saak või mitte-saak" - vasardas nende peas hamletlik küsimus. Seale lähenedes nad aeglustasid sammu ja piilusid oma peremehi, nii mõnigi neist mõtestas ümber oma kohta kaasaegses maailmas, kus, nagu selgus, võib kohata ka selliseid, endast väga erinevaid sugulasi.

Siga aga ei tundnud ei kahtlusi, ei komplekse, oli sõbralikult heatahtlik nagu suur lord Fauntleroy. Ta liputas rõõmsalt saba tundmata õhus hõljuvat atmosfääri kahemõttelisust, mis tõendab veel kord  sõnaühendi "atmosfääri kahemõttelisus" mõttetust.

Sellel väikesel lool ei ole kulminatsiooni. Sest kuidas saakski olla kulminatsioon sea rahulikul jalutuskäigul piki jõge? Või siiski, vist ikka saaks, kuid nagu ma ütlesin, tema, st, siga, oli valvega.

**
A muidu, tegime lapsega väikese spaa-tripi naaber-vabariiki. Mh ostsime istikuid (kaks suuremat mändi) ja külastasime "Dzintarsi" firma poodi. Viimasest olin vaimustuses - ma mäletan, kuidas ma lapsena ema eest salaja tema "Dzintarsi" huulepulki proovisin. Hinnad olid ulmelised, nuusutasime ja ostsime paar lõhna, et hiljem kodus avastada, et pole ikka minu teema. Andsin ära emale, emale meeldis küll :)

Mde, eile tagasiteel tuiskas lund, sellist tihedat-tihedat, sellist, mille üle jõulude ajalgi rõõmustaks väga. Vot siis, mai või asi.

pühapäev, 7. mai 2017

Palju toredaid uudseid lahendusi

Pikutasin diivanil ja sirvisin laisalt fb seina. 
Märkan pealkirja: "Mida teha, et kodus koguaeg nii palju tolmu ei oleks?"
Klikin uudishimulikult.
Loen, lühidalt: "KORISTA ROHKEM!".

Ei noh. Aitäh, Postimees. Ma kohe hakkan.

laupäev, 6. mai 2017

Räägi, ära räägi, räägi...

A teate, mille peale ma end alati täiega välja vihastan? Ei tea, onju, ma kohe räägin. Nimelt selle peale, kui me ühelt poolt jutlustame igakülgset sallivust ja elamist "armastuses ja andestuses", oigame, et integratsioon ei edene ja muud selle taolist ja samal ajal, olles suhelnud kohaliku eesti keelt rääkiva venelasega, rääkides temast hiljem omavahel, matkime tema aktsenti. Kirjutame selle lausa välja!

Ma näen ja kuulen seda KOGUAEG!

Mina suhtlen igapäevaselt vähemalt kolmes keeles, lisaks suudan veel paaris keeles end arusaadavaks teha ja sellist, ma ei teagi, kuidas nimetada, keelenatsiliku mõnitamist, nagu meil siis Eestis, pole kuskil kohanud. Ja siis me imestame, et kohalik venelane ei taha eesti keeles rääkida. Ei tea küll, miks, onju.

(ja mingis väikerahva tundlikkusest ei ole siinkohal vaja rääkida, puhas ebaviisakus)