esmaspäev, 20. november 2017

Plüüsist koer, lehm ja "Snickersi" batoonike

Sarjast: kui elu ei oleks, tuleks see tingimata luuletada.


Reisilt saabunud tuttav rääkis, et lennujaama viivas bussis sai tuttavaks noormehega, kes oli küll kena, kuid tuttavat siiski ei köitnud. Bussist väljudes jätsid hüvasti, kuid mõni minut hiljem otsis noormees ta check–in järjekorrast üles ning soovis talle kinkida pehme karvase mängukoera, mille ta lennujaamas vahetult ostis. Tuttav keeldus koerast. Kümme minutit hiljem tuli noormees uuest, nüüd juba mängulehmaga. Tuttav keeldus ka lehmast. Tuttav oli juba teel passikontrolli, kui noormees ta uuesti üles leidis. Sel korral oli temaga koos väike armas memmeke. St, elus vanainimene. Noormees palus tuttavat, et ta ei arvaks, et ta on hull või midagi sarnast. Ta oli emale lennujaama vastu tulnud ja tahab nüüd emale tutvustada tüdrukut, kes talle nii väga meeldib. Ja veel tahab talle kinkida ühe „Snickersi“ batoonikese. Juba täiesti segadusse sattunud tuttav keeldus nii vanainimesest, kui batoonikest. Selle peale pani noormees batoonikese tuttavale taskusse ning lahkus. Armas vanainimene viivitas hetke, haaras siis tuttaval küünarnukist ja sisistas vaikselt: „Proovi sa ainult mu pojal kaelas rippuda! Kõike head ja ilusat reisi“.
Täna, olles juhtunu üle mõnda aega mõtisklenud, arvab tuttav, et see on üks tema kõige õnnestunumaid suhteid üldse: tutvus, „käimine“, ühine majapidamine, lahutus, alimendid ja natuke hull endine ämm – kakskümmend minutit ja  valmis. Oleks siis nii alati.

laupäev, 18. november 2017

Kuidas rääkida depressioonist, Ubalehe, Taukari ja Ebapärlikarbi ainetel


Klikimeediateemalised skandaalid jätavad mind üsna külmaks, nagu ka klikimeedia iseenesest, ma muidugi satun lugema, kuid harva ja enamasti emotsiooniga „Ahah, mis see minu asi on, kuni neid puuris peetakse“, sry…. See on mul lapsepõlve trauma, ajast mil Marileen Albers Õhtulehte kirjutas.

Eile ilmus Päevalehes Marianne Ubalehe artikkel “Depressioonist peab rääkima vähemalt sama palju kui korruptsioonist või ahistamisjuhtumitest”, mis peale kirjutas Ebapärlikarp postituse „Depressioon kui enesekaitse“, mille ta lõpetas lausega „Jah, depressioonist peab vahel rääkima, aga mitte seal, kus jääb mulje, et seda* kasutatakse lausa relvana.”

Ausõna, ma proovisin mitte kirjutada, pikalt (Ebapärlikarp võib seda tõendada väljavõttega oma blogi statistikalehelt), sellest mööda vaadata, lugeda seda mitme erineva nurga alt jm, sõin kaks mandariini, jõin teed peale ja proovisin veel, aga ma ei saa. Esiteks on Ebapärlikarbi postitus Ubaka suhtes ebaõiglane ja inetu, teiseks – lugeja suhtes manipuleeriv- viited on valikulised, viide Ubalehe artiklike (millest jutt üldse käib, puudub, on üksnes kontekstitu tsitaat), kolmandaks ma näen lugu sisuliselt ka täiesti erinevalt.

Eellugu (nii nagu sõber Google mulle selle praegu esitas): Taukar on „Septembris ei joo“ kampaania maskott, kuid kodanik Õiglane pildistab teda kohvikus õlleklaasi taga istumas. Foto satub sotsiaalmeediasse, ajakirjanik Ubaleht võtab ühendust (!) Taukariga ja küsib, mis värk on, mis peale saab vastuse, et alkoholivaba ja just nii selle Publik (?) avaldabki. Taukar läheb närvi (tunnistab seda hiljem Kolmeraudses), sõimab ajakirjaniku oma fb- seinal, kust klikimeedia agaralt tsitaate nopib ja lumepall muudkui veereb, lastel nalja nabani.

Ebapärlikarp ütleb, et ajakirjanik valas Taukari sitaga üle ja et Taukar ei sõimanud, väljendas hoopis pahameelt. Mina ütlen, et ajakirjanik tegi tööd. Vähemalt sellel konkreetsel korral tegi ajakirjanik täpselt seda, mida ta tegema peab – selgitas välja ja informeeris üldsust! Seejuures, lühidalt ja konkreetselt, selge küsimus ja vastus. A, et pealkiri oli küsimärgiga – no kuulge, lugu ilmus Publikus lõppude lõpuks, mitte nt Juridicas või Notar Benes.

Mis sõimamisse puutub, siis mina tajun ebaviisakana juba Taukari esimest vastust ajakirjaniku küsimusele, aga inimesed tajuvadki erinevalt – nõus. Kuid edasine vaidlus, „kujundlik kõne“ pedofiilidest ja vägistajatest nagu laulja (on ikka laulja ju?) hiljem seletas, on küll selgelt üle piiri. 

Lisaks, Ebapärlikarp ütleb, et Taukari põhimure oli mitte tema enda vaid kampaani maine pärast. Päriselt? Ma seda peamise murena küll ühestki artiklist välja ei lugenud, korra mainis kusagil. Aga no ausalt, kui loll siis täpselt olla saab? Kolmeraudses:

«Hakkame otsast pihta. Kulla laps, ütle, kuidas sa saad olla nii rumal ja võtta avalikus ruumis vahujoogi ette ja tekitada sellise olukorra?» torkas Lensin vastu.
Lensin selgitas, et need inimesed, kes selles puupüsti täis restoranis olid ja meediat ei loe, võisid vabalt minna koju teadmisega, et Taukar tarbis alkoholi. «Selle kuu jooksul sa võiksid vabalt ainult limpat luristada,» soovitas Lensin.

Ma poleks iial uskunud, et noogutan kaasa Krista Lensinile (kulla laps??!) (möönan, et ega ma temast palju ei tea).

Nüüd Ubaka eilsest artiklist: Ta kirjutab, minu meelest täiesti selgelt sellest, et depressioon on probleem, inimesi läheb vabasurma kimpude viisi ja lähedased saavad lahkunu olukorrast, haigusest või diagnoosist teada tihti alles siis kui teha pole midagi. Mis tähendab seda, et mõnedel juhtudel inimesed ei tunne depressiivikut ära ka siis, kui ta neil igal ööl külje all magab, rääkimata sellest, kui ta vaid elab samas korteris või töötab samas kontoris. Näitena räägib Marianne oma loo, tuues illustratsiooniks loo Taukariga.

Ebapärlikarbi postitusest saan aru, et ta kahtlustab, et Taukari lugu on artiklisse sisse pandud kas enesekaitseks või lausa kättemaksuks (…seda* kasutatakse lausa relvana).

Minu meelest on illustratsioon valitud äärmiselt õnnestunult, ajakirjanik ei räägi millestki ebamääraseks, umbluu ja ümber puu, vaid toob näite hiljutisest, veel kõigil meeles olevast loost, mis toetab SISULISELT tema teksti 100%. Lühidalt: ta tegi oma tööd, mispeale teda sõimati (alusetult, ma olen nõus, kuid subjektiivne –nõus osaliselt), mille tulemusena muutus tema tervislik seisund sedavõrd, et ta veetis öö EMO-s. Samas hommikul ta korjas end kokku ja läks tööle, naeratades ja kolleegidega nalja heites- tõenäoliselt ei saanud keegi arugi, kuidas ta tegelikult ennast tundis ja millist pingutust see temalt nõudis.

Mis toob meid tagasi artikli peamise mõtte juurde: OLGE TÄHELEPANELIKUMAD ÜMBRITSEVATE SUHTES!

Artikli lõpus on näpunäited, kuidas täpselt.
Kordan siinkohal staažika blogija ja depressioonist kirjutaja Dagmar Lampi sõnu: depressioon valetab! Seejuures on oluline tähele panna, et mitte inimene, vaid depressioon, mitte haige vaid haigus. Sa võid olla kes tahes, töötada kellena tahes ja ikkagi haige olla ja seda aastaid ilma, et lähedased aru saaks. Ja lähedasi ei saa süüdistada (depressioon valetab!) ja haiget samuti mitte. Marianne rääkis oma loo, ma pakun huupi, et lihtne see polnud ja kui nüüd kasvõi mõni inimene abi järele pöördub või lähedast märkab, on kasu suur.

Ebapärlikarp küsib oma postituse viimases lõigus (milles on karjuv loogikaviga - ei saa rääkida ameteid arvestamata, kui vähemalt üks neist tegi seda, mille üle vaieldakse, rangelt - täites oma tööülesandeid), lühidalt, miks ajakirjanik tohtis laulja ebamugavasse olukorda panna ja laulja ajakirjaniku sõimata mitte. INIMLIKUST SEISUKOHAST.

Inimlikkus, teate, on üks kahtlane suurus, aga ma arvan, et seaduse seisukohalt on umbes nii: laulja on avaliku elu tegelane, info, mis on seotud tema erinevate staariks-olemise projektidega, on avalik e. üldsusel on õigus teada. Ajakirjanik üldiselt ei ole avaliku elu tegelane. Ajakirjanik esindab väljaannet (vähemalt palgal olev kirjutaja), igatahes pretensioonid tulnuks esitada Pressinõukogule kehtiva korra kohaselt ja sealt oleks siis väljaandele küsimus esitatud ja vajadusel korrale kutsutud. Kindlalt tean seda, et igasugu omakohtulik lintšimine, sh sõnaline fb-i seinal, on meie riigis keelatud.

Ubaka artikkel on hea, on aus, on kohane.

Ebapärlikarp:
“… kes parasjagu näiteks oma depressiooni varjab.”
„Depressioon kui enesekaitse“
„Jah, depressioonist peab vahel rääkima, aga mitte seal, kus jääb mulje, et seda* kasutatakse lausa relvana“

Suur osa minu lugejatest tuleb siia Ebapärlikarbi lehelt. Mina loen teda pidevalt, tal on täiesti eriline võime haarata detaile, noppida komakohti tihti üldpildile vaid vihjates või jättes viimase hoopis tähelepanuta. Selline valikuline fookus toob välja teistsugused vaatenurgad ja lisab dimensioone – mis on väga huvitav. Kuid see konkreetne lugu imes nii suure vilinaga, et… Tsitaadid, mis ma välja tõin, saab kirjutada üksnes inimene, kes ei tea depressioonist kohe üldse mitte midagi. Kui see nii on, on tal hullult vedanud ja ma loodan, et see nii jääbki. Ei midagi isikliku.
*
Head Läti Vabariigi Iseseisvuspäeva, kodanikud!

neljapäev, 16. november 2017

Carl-Henning Wijkmark "Nüüdisaegne surm: Inimese elu lõppstaadiumist"

Lugesin hiljuti üle rootsi tõlkija, kirjaniku ja esseisti Carl-Henning Wijkmarki1978. aastal ilmunud demograafiateemalise düstoopia "Nüüdisaegne surm: Inimese elu lõppstaadiumist".

Teos räägib tulevikust, kus heaoluühiskond on jõudnud punkti, kus inimesed on terved ja elavad kaua,  elanikkond vananeb tohutu kiirusega ning vanurite ülalpidamine ülejäänud ühiskonna liikmetele käib üle jõu. Demograafilise katastroofi ärahoidmiseks korraldatakse sümpoosion, kuhu kogunevad teadlased, valitsusasutuste esindajad, filosoofid ja teoloogid.

Valitsusasutused on jõudnud järeldusele, et probleem laheneks, kui vanurid, olles saavutanud teatud ea (vist 60- 70 aastat), oleksid nõus vabatahtlikult elust lahkuma. Lisaks võiksid elust lahkuda - vabatahtlikult, loomulikult - kroonilised haiged, ravimatud ja muud väheproduktiivsed ühiskonna liikmed. Arutletakse, kuidas oleks kõige mõistlikum süstida inimestesse usk, et õigeaegne või "õigeaegne" lahkumine on nende kohus, olles pikalt kasutanud ühiskonna poolt pakutud hüvesid, oleks enesestmõistetav mingil hetkel tänada ja edasi liikuda. Pidulikult, näiteks, aga eelkõige väärikalt. 

Meenus Aldous Huxsley "Hea uus ilm". Seal ju ka polnud ei haigeid ega vanureid, närtsima hakates suundus inimene hooldekodu sarnasesse asutusse, kus ta keemiliste ainete toel neoonikates vikerkaarevärvilistes hallutsinatsioonides kustus. Ammu loetud raamatust on meeles, et mingi osa uue maailma kodanikest sattus mingil hetkel tavalisse, nö vanasse maailma. Kõige kauniga harjunud inimesed vaatasid, ega suutnud mõista, kuidas keegi saab tahta elada vananedes ja seda teiste vanade (väetid ja mitte enam ilusad) keskel.

Wijkmarki raamatus räägitakse inimväärikusest ja rahvatervisest üldiselt, kuid pannes need ühte patta formaalloogika seisukohalt ma ütleks, et isegi kaunilt, inimese sotsiaalse väärtusega. Eetilised küsimused taanduvad praktiliste, üksnes turu huvidest lähtuvate seisukohtade ees. Mh on ametnikel plaan surnukehade tarvis - kui kehtiks seadus (ja sellise saab ju alati luua!), et peale surma kuuluvad surnukehad riigile, saaks neid kasutada, ravimi- ja kosmeetikatööstuses nt, või kas või loomasöödana lõppude lõpuks. Vanade lahkumine tagaks suurema sotsiaalse kindlustatuse majanduslikult kasulikele kodanikele. St, elu oleks ilusam aga lühem. Nii et siis veidi vildakas võrdsus, kuid ausõna, kirjas on see suurepärane, mh leiavad pooltargumente nii meditsiiniteadlane kui ka vaimulik. Eriarvamusi on ka, lugesin, et just need peegeldavad autori isiklike seisukohti, kuid minu meelest veenavad vähe.

Kui ma seda raamatut esimest korda (üle 10 a tagasi - põrsapõlves) lugesin, raputas raamat kõvasti peamiselt vist põhjusel, et keegi surma üle sellisel moel, nii ratsionaalselt, kalkuleerivalt, üldse arutleda saab. 

Üle lugedes hakkasin mõtlema hoopis sellele, et  raamatus on veel üks äärmiselt oluline teema. Nimelt see demokraatia värk. Otsustusprotsessid. Meile tundub, et saame kaasa rääkida ja otsustada.  Aga tegelikult? Vabatahtlikult kohustuslikult? Kes kurat saab öelda, et täna, kui me reaalselt olemegi jõudnud punkti, kus rahvastik vananeb kohutava kiirusega, pole kutsed sellisele sümpoosionile veel posti pandud? Ja kui juba otsus vastu võetakse, siis arvestades, kasvõi viimase saja aastagi sündmusi, masside mõjutamine soovitud suunas ei ole südamekirurgia, kaugelt.

Täna ma suhtun surma ja seostuvasse kuidagi hoopis teisiti. Ritsiku surmateemalise postituse all ütlesin ka, tõeliselt hirmus oleks elu surmata. Kui sünniks ja elaks - kes kuidas ja väljapääsu, ust, üldse ei oleks või oleks see avatud vaid teatud, võimalik, et personaalselt minule mitte sobivatel, tingimuste. Vot see minu meelest oleks tõeliselt hirmus. Teadmine, et kui - siis saab, ükskõik, millisel hetkel, on oluline. 

Samas, kui ma varasemal pooldasin eutanaasiat seadustamist kindlalt kahe käega,  siis täna ma enam nii kindel ei ole. Selliste tundlike teemade puhul kipub olema, et annad sõrme, võtavad... Ise peab saama otsustada, pole üldse vaieldavgi. Aga kes otsustab vaimult väiksemate eest? Kes ja mille alusel siis otsustab, kas elu on inimväärne või mitte ja mida täpselt tähendab "inimväärne" - kahtlustan, et igaühele erinevaid asju, jms. Kes otsustab, kui suur vaim on piisavalt suur vaim iseseisva otsuse langetamiseks? Pikk teema, ma siinkohal ei hakka. 

Päriselus on surm on eeskätt...  ropp ja räpane. Ligane, lagunev, haisev. Alati inetu, kohati, mõne nurga alt vaadatuna ehk isegi kaunisuseni välja (hallitused, hallitused). Lõhna, küll, pole võimalik meeldivaks mõelda, eredalt on meeles kohtumeditsiini loengute aegsed üksildased ja grupiviisilised öökimised anatoomiku trepi ees... füüsiline reaktsioon, millel küll hirmuga midagi pistmist ei ole.

See eest surmakultuur on erakordselt huvitav. See, mida erinevad rahvad erinevatel aegadel oma surnutega teinud on või teevad ja seoses usuvad, on põnev ja kümnetel põhjustel uurimist väärt. Õnneks teemakohast materjali on ja mitte vähe, alustades, ma tea, kasvõi Mika Waltari "Sinuhest" - võrratud kirjeldused muumiate valmistamisest, jm.

kolmapäev, 15. november 2017

Sel aastal ostan kaks advendikalendrit


Lugesin praegu Madli jõuluteemalist postitust ja otsustasin, et sel aastal ostan endale ka jõulukalendri. Vist tahtsin juba varasematelgi aastatel, aga tundus veider endale soetada. Aga on see siis ea või millegi muuga seotud, iga aastaga jääb asju, mis veidratena tunduvad, aina vähemaks. Õigemini, kui tundubki - so what?

Eelmisel aastal oli lapsel Ritter Sporti kuusekujuline ja oli väga ok. St, oluline on, et šokolaadi tükk oleks väike ja kvaliteetne. Väike, sest uus kuupäev on kohe hommikul ja päkapikud käivad meil ka ja alles peale kõike seda on hommikusöök lasteaias. Päkapikk käib, sest ma ei tea ühtegi head põhjust, miks ei võiks. Väikese muinasjutu kätte pole veel keegi ära surnud nagu ka 25. päeval aastal igahommikuse väikese kommi kätte. 

Mänguasjadega advendikalendrid ei meeldi, sest enamasti sisaldavad mõttetuid vidinaid, mida muidu ju ei ostaks. Korraks võib lapsel hea meel olla, aga kus sa seda kõike hoiad, ja milleks?? LEGO omaga võibolla lepiks, aga hommikuti on kiire ja... või ei teagi, äkki polegi paha mõte?

Fb-s olen näinud naistele mõeldud kosmeetikakalendreid, JOIK ja The Bodishop nt, aga ei köida. Mõlema firma tooteid kasutan ja kiidan, esimese küünlad ja teise vannitabletid on väga head, aga korvitäit proovipotsikuid erinevatele inimestele mõeldud kraamiga küll ju omada ei tahaks. Ja midagi sellist, mis sobib KÕIGILE, ma endale näkku või ihule nagunii kanda ei raatsi - kust ma pärast uues saan, näo siis nt... või tagumiku, vahet ei ole.

Nii siis jääbki šokolaad, x2.

*
Mul oli mingi veider sügis, mis tipnes üleeile, kõige ebamugavamal hetkel alanud angiiniga. Täiesti konkreetselt, seletasin midagi 40 inimesele paari tunni jooksul, lõpetasin pingutades ja sulgesin suu. Suud uuesti avades häält enam ei olnud - üldse.  Teist päeva nüüd ainult nuuskan ja naeratan. Normaalne, ühesõnaga.


laupäev, 14. oktoober 2017

Viimaste päevade valguses...

Nagu me kõik teame, hinge põhjas unistab iga naine, et ta ükskord ära vägistataks.** No vähemalt oma erootilistes unelmates kindlasti, kujutab ette, kuidas tugev mehe käsi ootamatult ta kuklale langeb, maadligi surub, põlvili lükkab ja oh, jah, veel, tugevamalt (sry, unustasin end korraks). Kahjuks mehed on tänapäeval sellised... ütleme otse, nõrgad ja pelglikud, otsestest signaalidest aru ei saa - käi või põiepõletikuni minis garaažide taga või sildade all - kasu mitte midagi.

Seepärast, kui sul on tõesti väga vaja ohvriks saada ja mitte ainult füüsilises vaid ka sotsiaalses plaanid - soovitan järgida paari lihtsat reeglit:

Esiteks ei tohi unustada, et sinu õnnetus - on sinu häbi. Sina oled süüdi kõiges, mis sinuga juhtub. Juba sellest ajast peale, mil sa lasteaias esimest korda jooksid, komistasid ja põlve ära lõid: no mis sa siis jooksed! Õpetaja karistas tühja - kannata, täiskasvanutele pead alluma igal juhul! Joodik toidupoe parklas hõikas midagi solvavat - tähendab, näedki välja nagu lits! Tõugati? Aga mida sa siin seisad siis? Näpistati linnabussis - sul on kõikelubav ilme!

Muide, kui keegi nühib end sinu vastu klubis külmikute vahel linnaliinibussis, siis see on väga piinlik. Mitte mingil juhul ära tõsta lärmi: esiteks, kui sa eksid oma tundmustes, võid sa kogemata solvata täiesti normaalset inimest, võib ju olla, et sa ei huvita mitte kedagi mitte kõige vähematki, inimesel just ongi kitsas! Kannata veel mõned peatused, kuni sa oled veendunud, et keegi tõepoolest üritab suruda end sinusse läbi seeliku (või seeliku alt, kui oled minis, nagu mingi kergeke). Seejärel ja seda enam - ära tõsta lärmi, sest ju sulle siis meeldis, kui sa juba nii kaua kannatasid ja nii see vaene inimene aru saigi. Seepärast välju bussist suvalises peatuses ja oota järgmist bussi. Kui see inimene väljub sinuga koos ja hakkab sind jälitama, ära pöördu politseisse - tõestada ei saa, keegi ei usu, naeravad välja. Kõige parem on üritada ära joosta kasutades võõra linnajao võõraid hoove. Mida pimedamaid, seda parem, nii tekib sul reaalselt hea šanss saada vägistatud.

Kõige hullem, mis sinuga juhtuda saab, on avalik tähelepanu. Kõik (kujuta ette, KÕIK!) saavad teada sinu pattudest ja häbist. Ja isegi ema. Ema esimeses järjekorras, head inimesed helistavad talle ja saadavad linke. Oli või ei olnud, ei ole oluline, oluline on see, et kui jutud levima hakkavad, oma nime sa enam puhtaks ei saa. Politseis ka kindlasti mõnitatakse, teatatakse töö kohta jms - sinna ära mingil juhul pöördu. On siin loogikat või mitte, jäta meelde: NAD ON VÕIMELISED KÕIGEKS. Kui asi imeläbi ka kohtuni jõuab, ei piirdu kuulsus linnaga.

Vägivalda on mitmesugust, püüa hakata ohvriks igal võimalikul moel:

 Sinu üle võib kamandada igaüks, kes on soodsamal positsioonil - olgu siis näiteks mõne hoone, kuhu sul vaja minna on, administraator.


Igaüks, kes tõstab su peale häält, omab selleks õigust. Ta kindlasti teab, "mida sa tegid eelmisel suvel", st mõnda sinu piinlikku saladust - mida tegid teki all või kuidas on lood sinu maksudega. Ta näeb sind läbi, loeb sinu mõtteid ja kaardistab nõrku kohti, seepärast jääb sul üle vaid tõmmata pea õlgade ligi ja alluda. Ja ära unusta, ta võib sind kahjustada, seitsmel erineval moel, kui sa järele ei anna! 

Kui aga ei tea, siis valetab ja keegi ei usu sinu süütust.

On olemas mingi loogiline konstruktsioon, veidi keeruline kuid töötav: võõras sigatsemine - on otsene solvang sulle, müüja ninakus, kelneri ükskõiksus, turvamehe üleolek - kõik puudutab sind ja alandab, kuid - ära  sa mingil juhul kaebama mine, see teeb ainult halvemaks. Neela alla. Lihtsalt kujuta ette, et keegi järjekordselt pani sind otse ajudesse ja neela. Ja hiljem nuta natuke.

Õigus on alati neil, kes on tugevamad, suuremad, hirmsamad, kelle hääl on tugevam, enesekindlus suurem, kellel on võimu, olgu siis üksnes formaalselt, mees, ülemus, ema, jt.

Sulle võib tunduda, et sotsiaalne vägivald ei ole nii meeldiv nagu füüsiline, kuid mõtle boonustele: sul tekib õigus kannatada. Ja, sul tuleb tunnistada, et käitusid halvasti, riietusid valesti või jätsid maksud maksmata, kuid see eest sõbrad hakkavad sind haletama elu lõpuni ja iga oma sigaduse võid nüüd välja vabandada oma paranemata moraalse traumaga. Ja alati leidub keegi, kes ütleb sulle kindlal häälel, kuidas sa edasi elama pead, paneb oma raske käe su kuklale ja vt. postituse algust...

**
Juhul, kui sina oled see harva esinev (nii mulle viimaste päevade meedia jm põhjal paistab) lind, kes ei soovigi saada vägistatud, siis... siis sa oled liiga tark selleks, et sulle seda postitust pikemalt seletada.


Lugupidamisega
doktor Tilda

Pöörduge julgelt... 


neljapäev, 12. oktoober 2017

Hästi läheb...

Pinterestist, autorit nime ei leidnud.
Mul on puhkus, kaks nädalat sai täis, täpselt nädal on veel ees. Sel korral trehvas hästi, sügisel on palju teha.

Harjuda lapse huviringide graafikuga! Ma olen sellest sordist, kel võtab aega, et harjuda, et ükspäev on neli viisteist ja järgmisel pool viis ja kolmandal kell viis, et ühte kohta on vaja tenniseid ja teise kohta sporditosse. Et trenni päeval tuleb toidupoodi jõuda kindlasti enne - hiljem ei jõua juukseid piisavalt kuivaks föönitada. Et bändiproovi päeval peab lasteaia ja proovi vahel sööma, et...
Muusikakooli vestlusel teatas laps, et sel aastal soovib ta mängida kontrabassi, harfi või vähemalt kannelt. Lõpuks leppisime kokku, et jätkab sel aastal flöödiga, järgmisel aastal mõtleme veel.

Aed ära koristada! Õunaaasta, varusin mahla ja ülejäänu vedasin komposti.Sahvrisse söömiseks olen vaid "Kuldrenetti" korjanud, teised talvekad olid veel toored. Üldse oli väga imelik aasta. Säilituspirn sai valmis augusti algul, suve oma aga nüüd. Ploomid olid veel päris rohelised, kui puu lehed juba maha viskas. Ja nii nad seal siis rippusidki, raagus puu otsas, kuni lõpuks ikka kõlbasid süüa.... Kasvuhoone on veel koristamata ja muru peaks veel vähemalt korra niitma.

Kodu koristada! Pesin aknad ja kõik, kõik, kõik, andsin ära lapse väikeseks jäänud riided, sai parem küll. Mul on saunahoone remont lootusetult toppama jäänud - no ei viitsi tegeleda, st, kõik funkab, kuid sauna eesruumi ja külalistetoa seinad ja põrand on tegemata. Samas, praeguseks on välja kujunenud, et mina käin selles suures tühjas suure aknaga ruumis joogat tegemas, laps zumbatamas. Hetkel mulle näib, et nii on see ruum meile palju vajalikum, külalisi käib meil harva. Samas, eks põranda ja seinad võiks ikka lasta ära teha...

Lugeda! Ma olen lugenud hunniku häid raamatuid, muljetada tahaks, peas mõtlen blogivormis, aga puhkus on ja... võimalik, et kunagi.

Joosta! Sügis on kõige mõnusam aeg joosta. Sel aastal on kuidagi hea rütm ka sees - pistan lapse muusika- või spordikooli uksest sisse ja kuni ta seal, khm, ärge lööge - areneb, saan mina täpselt oma tiirud tehtud.

Istuda maja trepil, juua liitrite kaupa auravat teed ja olla tasa! Vaadata, kuidas õhtud muutuvad üha kargemaks ja udu saavutab sellise tiheduse, et sellest saaks juba kududa esimese, päris kaalutu ja kõige hõbedasema võrgu. Veel kuu aega tagasi olid pilved nii madalad, paksud ja kohmakad, et neid sai käega haarata ja tirida alla poole, nüüd muutuvad järjest õhemaks, läbipaistvamaks ja kõrgemaks tehes teed lõunasse (üle minu maja katuse ida poole tegelikult) lendavatele lindudele. Liblikad veel lendavad, kuid on juba unised ja  muutuvad tihti otse lennu pealt kollasteks kaselehtedeks, mis vastu maad pudenevad.

Kuulata! Metsas võib juba kohata niisugust vaikust, mille peale tekib miskipärast alati tunne, et vaja oleks vabandada. Ükskõik mille või kelle ees. Kerged ja kohati süüdimatudki mõtted, mis sündisid peas suvesoojas ja vahel, kõige ebasobivamal hetkel sealt väljagi pudenesid, on muutunud tüüneks, omandanud kaalu ja lihtsakoelisuse otsekohesuseni välja, keerduvad kerra ja veerevad koos kärbestega magama, kuhugi aju kõige pimedamasse nurka.

Oktoober on aeg, kui suhkrut tee tassis segatakse kauem. Mitte viis minutit kauem, nagu novembris, vaid nii, mõned lisatiirud sinna ja siia.


esmaspäev, 25. september 2017

Õuntest ja inglitest

Tööpäeva lõpp, lapsega kohvikus, ootame. Rahvast on palju, naaberlauas istuvad silma järgi otsustades perekond, ema, isa ja kaks tütart, kõik kenad ja klannitud, ajavad rahulikult juttu.
Minu _juuksekumm_kadus_jälle_ise_ära - sasipäine ingel jälgib neid pikalt. Ootab ära hetke, mil kõrvallauas istujad teda vastu vaatavad, naeratab ja ütleb neile:
- Aga mina oskan nii! - mispeale ajab silmad punni ja nina juure juurde kokku, torkab kaks sõrme suhu ja venitab suud kõrvuni, millest pisikesed roosad kõrvad iseenesest peast eemale kikki lähevad - täielik Gwynplaine ja seda nimetatu kehvamatel päevadel.
Tõmban last varrukast, punastan ja hõikan:
- Laps!
Ingel võtab sõrmed suust ja tardub mõneks sekundiks, siis vaatab korraks mind ja teatab kõrval lauas istujatele valjult:
- Mu emme oskab ka niimoodi teha!

**
Jalutan lasteaeda. Tänavanurgal põrkan vaata ette kokku kahe ehk algklasside ealise tüdrukuga, kes karjuvad:
  - Appi! Ta pillub meid õuntega!
Tüdrukute järel jookseb poiss.
Küsin:
- Noormees, miks te tüdrukuid õuntega loobite?
Noormees mõtleb hetke ja küsib vastu:
- A mis nendega siis teha?
- Õuntega?
- No jah, õuntega ka.
- Ma saan aru...
Poiss vaatas mind heakskiitvalt:
- Hea, et saite...
Poiss tõmbas kopsud õhku täis, röögatas haiget saanud Tarzani moodi ja jooksis edasi tüdrukute poole, kes teda järgi ootasid.